Uudised

Pärnu parseldab visiitkaarti maha

17.08.2007

Sel ajal kui kultuuriturist sõidab Pärnusse lisaks merele, liivale, päikesele ning ööklubi Mirage’ile nautima ka valevat supelfunktsionalismi ning ennast uhkusega kaubastatakse omaaegse Olev Siinmaa loodud arhitektuuripärlitega, on linnavalitsus otsustanud müüki panna Olev Siinmaa (1881–1948) ja Anton Soansi projekteeritud Jakobsoni villa Lõuna 2a (ehitatud 1933–36).

Tegelikult on linnavalitsus muinsuskaitsealuse hoone müüki kavandanud juba mitu aastat ning läinud aasta veebruaris otsustatigi maja 4,9miljonilise alghinnaga müüki panna ning seal tegutsevale Maarjakodule uus koht otsida.

 

Kuigi Muinsuskaitseamet pöördus linna poole ettepanekuga mitte villat müüa, on nende tegevus seni olnud viljatu.

Kurioossel kombel jäi aga eramu omal ajal kui sotsiaalobjekt (nõukogu­de ajal lasteaed) ning kõrgväärtuslik hoone omaniku Jaak Jakobsoni pärijatele tagastamata.

 

Muinsuskaitse Pärnumaa vanem­inspektor Nele Rent on pehmelt öeldes murelik, et sarnaselt Siinmaa enda eramuga Rüütli 1a (mille omanik on, tõsi küll, maja väga ilusti korrastanud) jääb seegi väärtuslik hoone laiale avalikkusele suletuks. Miks linna maskott-arhitekti loome müügis on, ta aru ei saa.

 

Siiski on ilmselge, et maja nõuab suuri investeeringuid. Vaesusest tingituna on Lõuna 2a küll põnevalt autentne, kuid pigem ebamugav kui mõnus asukoht siin tegutsevale puuetega laste ja noorte tugikodule. Kolimiseks valmistuva Maarjakodu perenaine Hiie Martinson ütleb, et temal isiklikult on äramineku üle hea meel, kuna raha asutusel praeguse maja remondiks ei jätku, halduskulud on suured ning noortele taastusravi pakkuv haigla liiga kaugel. Ometi loodab temagi, et arhitektuurselt väärtusliku maja uksed jäävad huvilistele avatuks. Kuid kust leida heasoovlik rentnik?

 

Alternatiivse ideena on Eesti Kultuurkapitali arhitektuuri sihtkapital välja pakkunud, et hoones võiks paikneda kas või näiteks külalistubadega arhitektuurikeskus, kus saaks ka ajaloolist väärtarhitektuuri tutvustada.

 

Nimelt on Lõuna tänava eramu kujul tegu eesti funktsionalismi ühe ­parima näitega, kus on erakordselt hästi säilinud nii välisilme kui ka interjöör.

 

Et hoone projekti on allkirjastanud Soans, kuid stiilianalüüs (nagu selged ühisjooned Siinmaa eramuga, projektigraafika) viitab Siinmaale, siis on arhitektuuriajaloolane Mart Kalm oletanud, et tegemist oli kahe arhitekti koostööga. Ja “kuna linnaarhitektina pidi Siinmaa ainult linna töid tegema, siis ei leia tema allkirja üheltki eraprojektilt.”

 

Lõuna 2a meenutab Le Corbusier’ masinaesteetikast lähtuvaid, kuid siiski ülimalt noobleid elamuid. Kuigi maja näib pigem kui täpselt tasakaalustatud abstraktne skulptuur, mitte aga kellegi kodu, on sellesse kompositsiooni osavalt paigutatud aiad, katuserõdud ning hästi töötav ruumiprogramm. Kuigi ajastuomaselt on majas teenijarahvale ning härrastele eraldi sissepääsud ja ruumid, on nende paiknemine otstarbekohane. Siitki leiame Siinmaa oma villast juba tuttavad varjulised sopid, lisavalguse ja ilmselt ka lihtsalt edevuse pärast tehtud siseaknad, sisseehitatud mööbli. Lisanduvad algupärased materjalid, võluvad detailid.

 

Tegu on ühelt poolt meie modernismi raames olulise teosega, teisalt näeme Siinmaa mõjusid väga palju ka viimasel viieteistkümnel aastal loodud neofunktsionalistlikus arhitektuuris. Sest ega ju praegused arhitektid pole õppinud ainult ajakirju sirvides ning välismaa l ringi sõites, vaid eelkõige ikka kodumaistelt “isakestelt”. Seda enam, et Siinmaa loome kujustas vastandina Nõukogude taagale head ilusat Eesti aega, mil elati õigemini ning muru oli rohelisem ja taevas sinisem.

 

Muinsuskaitsja Nele Rent leiab, et praeguses olukorras saaks siiski hea tahte olemasolul müüki peatada.

Ja kas tõesti ei võiks Eestiski juhtuda juba nii, et ei lähtuta mitte rahas mõõdetavast kasumlikkusest, vaid kultuurilistest väärtustest?

 

Autor: Karin Paulus

16.08.2007 Eesti Ekspress