Uudised

Fotograaf Paco Ulman tuli sahtlist välja

21.01.2008

Kolmapäeval avas noor arhitekt Paco Ulman (ei, see pole varjunimi) Tallinnas Projekteerijate majas linnafotode näituse. Ei kõla ehk paljutõotavalt, aga sellegipoolest on kindlasti vaatamist väärt.

 

— Mainisid, et “Linnalülid” on ökonäitus. Mida see tähendab?

 

— Kuraator Andreas Trossek tuli ükspäev ja ütles mulle, et kuule, teeme näituse, võiks juba. See on nimelt “tahavaatenäitus” fotodest, mis mul on umbes kümne aasta jooksul kogunenud. Mõtlesime siis, kuidas seda teha ja kuidas rahastajad leida, aga lõpuks otsustasime, et mõne galerii valimise asemel avastame ise mingi koha ja anname sellele teise tähenduse. Sest see siin on ju tegelikult konverentsisaali rõdu, mitte näitusesaal. Samamoodi annavad minu fotod teise tähenduse kohale, kus nad on tehtud.

Näitus sai tehtud nulleelarvega. Pildid on välja trükitud tavalise värviprinteriga. Aluseks leidsin pappi, mida keegi ei tahtnud, ja lõikasin ise sellest 70 raami välja. Näituse aitasid üles panna sõbrad, kellele ma midagi ei maksnud. Ainus, mille peale raha läks, oli liim, umbes 200 krooni. Ja avamise jaoks ostsin s?ampanjat, sellele kulus ka 200 krooni.

 

— Mida sa pildistades otsid?

 

— Fotoretk on nagu maade avastamine. Kui jõuan koju ja vaatan üle, mida olen pildistanud, on jälle jahimehe tunne. Aeg-ajalt tundub mõni pilt pildistades hea, aga pärast arvutis lahti võttes ei ole seda üldse. Mõnikord on vastupidi, avastan juhuslikult midagi huvitavat.

 

— Näituse kuraator Andreas Trossek tutvustab sind kui Arne Maasiku nooremat venda Eesti arhitektuurifoto kontekstis. Mida sa ise sellest arvad?

 

— Ma ei pea ennast arhitektuurifotograafiks, kuigi olen kahtlemata arhitektuurist mõjutatud – pildistan seda, kuna ma tegutsen sellel alal. Minu töid võiks nimetada pigem linnafotograafiaks, ehkki see pole klassikaline tänavafotograafia, et käid ringi ja pildistad joodikuid ja kodutuid, kes magavad pargipingil. Äkki saab seda vaikeluks nimetada.

 

— Töötad arhitektina juba mitu aastat. Kas mõni sinu projekt on ka valmis ehitatud?

 

— Olen siiamaani olnud joonestaja, nii et neid asju ma päris enda loominguks pidada ei saa. Praegu on mul töös esimene maja, kus võib minu mõtteid ka näha – see on kahekorruseline juurdeehitis ühe Tallinna maja katusel. Tegin nii-öelda majale soengu. Kevadel hakatakse ehitama.

 

— Oled silma paistnud ka lühifilmide autori ja koomiksikunstnikuna. Kas tegeled ka nendega edasi?

 

— Filmi ma hetkel ei tee, aga joonistan küll iga päev. Mitte koomikseid, niisama. Mul on joonistamishaigus, kogu aeg peab märkmik käes olema. See on parim asi maailmas – tegeleda sodimisega, mõttekonstruktsioonide ehitamisega. Aeg-ajalt sealt tuleb midagi, aeg-ajalt mitte. Vanasti ma loengutes ka ei kirjutanud üles, mida räägiti, vaid joonistasin midagi ja pärast pildi järgi tuli meelde, mida selle joonistamise ajal kuulsin.

Järgmiseks aastaks plaanin joonistada ühe graafilise novelli. Olen tasapisi ka alustanud, ideesid välja pakkunud ja skitse teinud ning praegu kirjutab üks sõber sellele lugu. Aga täpsemalt ei julge veel rääkida, sest ei tea, mis sellest mõttest saab. Et seda välja anda, on tarvis ka raha leida. Või võib-olla tuleb see üldse veebipõhine.

Üldiselt üritan oma asju arhitektuurimaailmas hoida. Tegelen sellega eri meediumide kaudu ja eri nurkade alt, aga suurel pildil on läbivaks teemaks ikka arhitektuur.

 

Paco Ulman
•• Sündinud 1. septembril 1980 Tallinnas

•• Õppinud: 1988—1999 Tallinna 21. koolis, 1995—1997 Tallinna kunstikoolis, Alates 1999 kunstiakadeemias arhitektuuri

•• Töötanud: 2001—2003 arhitektuuribüroos ARS Projekt, 2003– 2005 arhitektuuribüroos Kosmos, alates 2007 arhitektuuribüroos Arhitektuuriagentuur

Linnalülid

•• Fotograaf: Paco Ulman (http://blank.planet.ee/)

•• Kuraator: Andreas Trossek

•• Koht: Projekteerijate maja konverentsisaali rõdul, Rävala pst 8, Tallinn

•• Avatud: 1. veebruarini töö-

päeviti kella 9—18

 

 

Autor: Eda Post

Eesti Päevaleht 19.01.2008