Uudised

Kristjan Raua majamuuseum suletakse

05.02.2008

Avalik pöördumine                                                                                                                                                                5.02.2008 nr 2/9

EV Kultuuriministeeriumi juhtkonna ja Kumu direktsiooni otsusega lõpetab 2008.a. 31. märtsist Kristjan Raua majamuuseum oma tegevuse. Praegune muuseumi personal on saanud juba teate töövahekorra lõpetamisest, uks keeratakse lukku, võti antakse üle Kristjan Raua kaheksakümnekolme aastasele tütrele ja edaspidi on juba tema mure, mis selle majaga edasi teha. Kas laseb Kumu juhtkond Kristjan Raua tütre Helge Pihelga poolt muuseumile kingitud 300 isa tööd, muuseumi jaoks valmistatud stendid ja vitriinid ära viia Kumu hoidlatesse või jäävad nad senisesse asukohta ilma valve ja signalisatsioonita majja? Kas peavad Kristjan Raua järglased hakkama nüüd parandama 25 aastat remontimata maja läbitilkuvat katust ja vihmaveerenne? Tasuma maja kütte ja valvekulusid? Kunstimuuseumi direktsiooni arvamus on, et neil Kristjan Raua majamuuseumi suhtes enam kohustusi ei ole, tütrele on öeldud, et ükskord on teie isa maja juba nii kui nii riigi kulul remonditud!

 

Tõde on aga selles, et Kristjan Raua poolt projekteeritud ja enda perekonna jaoks ehitatud tagasihoidlik eramu 1953.a. natsionaliseeriti ja tütar elas seal viimati 1953.a. Kristjan Raua majamuuseumi rajamise idee tekkis Kristjan Raua 100. sünniaastapäeva tähistamisega 1965.a. Tol ajal tühjendati maja üürnikest ja tõesti tehti tookordsele Kultuuriministeeriumile eraldatud summadega maja ka muuseumi tarvis korda. Tütre, Helge Pihelga poolt kingiti muuseumile 300 Kristjan Raua teost ( nende praegust vääringut tuleks tähistada 6 nulliga lõppeva summaga) ja sadakond dokumenti, diplomit, ürikut jne. Peale selle majja kuulunud mööbliesemeid, Kristjan Raua maalitarbeid jne. Muuseum avati 1984.a. ja jäi töötama Kumu eellase, Riikliku Kunstimuuseumi filiaalina. Taastatud Eesti Vabariigi erastamise ja tagastamise käigus anti tütrele tagasi ka kõne all olev maja ning ka majaalune krunt. Kuid nii maja kui krunt jäid edasi tasuta muuseumi kasutusse, ainult selle erandiga, et nüüd, alates1998.a. tasus maamaksud Helge Pihelga.

Igal rahval on oma suurmehed ja suurvaimud, rahva enesetunnetuse alus, põhi, rahva tüvirakud, millele järgnevad põlvkonnad ehitavad oma kultuuri. Kristjan Raud on meie kultuuri üks selline tüvirakk, meie kunsti suurkuju. Kirjameeste hulgast võib tema loomingu tähtsust ja suurust võrrelda Anton Hansen Tammsaare omaga. Tema looming – eesrindlik oma kaasajas, sügavalt rahvuslik, hingestatud ja vaimne ei jää kröömnekesegi võrd maha meie vennasrahva soomlaste hinnatud ja armastatud kunstikorüfee Kallen-Kallela loomingust, kelle mälestust on soomlased aga suurejooneliselt jäädvustanud ja seda jäädvustamist ka oma auasjaks pidanud

Kuid Kristjan Raua tegevusel on ka veel teine tahk. Käesolev aasta on kuulutatud Eesti Vabariigi 90. aastapäeva tähistamise aastaks, järgmisel aastal tähistab oma 100. eksisteerimisaastat Eesti Rahva Muuseum, 2009.a. on seetõttu kuulutatud muuseumiaastaks. Oma riigi kõige suuremaks eesmärgiks ja õigustuseks loeme eesti rahvusliku kultuuri olemasolu ja arenguvõimalust. Kuid kas me oleme mõelnud sellele, et Kristjan Raud oli äsja loodud Eesti Vabariigi Haridusministeeriumi esimene Kunsti ja muinsuste osakonna juhataja ning riigi muuseumide korraldaja. Mõni aeg hiljem määrati ta Haridusministeeriumi muinsusvalitsuse juhatajaks. Kristjan Raud oli nii Eesti Rahva Muuseumi ja 1919.a. ellukutsutud kunstimuuseumi ideede üks algatajaid ja aktiivseid elluviijaid. K. Raud lõi organisatsioonilised alused üle-eestilisele kunsti- ja muinsuskaitse süsteemile, andis välja esimesed kunstikaitse seadused – „muinsusjäänuste kaitseseaduse“ ja „ kunstiteoste ja kallihinnaliste asjade väljaveo keelu“ määruse. Ta korraldas etnograafiliste, arheoloogiliste ja kultuurajalooliste objektide ja kogude valitsemise kõrval ka kunstiteoste üleriigilise registreerimise organiseerimist, sealhulgas arhitektuuriliste väärtuste arvelevõtmist; rariteetide, sealhulgas stiilsete esemete ja kunsti koondamist muuseumitesse. Raud oli üks eesti etnograafilise kunsti ja vanavara kogumise entusiaste. Korduvalt organiseeris ta vanavara päästmise aktsioone muuseumi kogude täiendamiseks. K. Raual tuli tegeleda ka sõjapäevil äraviidud arhiivimaterjali tagasitoomise ja korraldmisega, arhiivi põhimääruse esialgse väljatöötamisega.

 

Kõige selle kõrval võttis Kristjan Raud aktiivselt osa jooksvast kunstielust, näituste korraldamisest, kirjastusprobleemidest. Eraldi töölõigu moodustas riigi rahatähtede, vapi ja markidega seotud aruteludes osalemine. Ka tema enda poolt loodud Põhjakotka motiiviga kavandid oleks tänase kunstilise mõõdupuu järgi vabalt võinud olla väljavalitute hulgas.

 

Niisiis - Eesti Vabariigi 90. juubeliaasta, varsti saabuva Eesti Rahva Muuseumi 100. aastapäeva ja muuseumiaasta üheks ürituseks saab Kristjan Raua Majamuuseumi likvideerimine. Võidakse öelda: maja asub kõrvalises kohas, külastajaid on vähe, raha pole, omandisuhted on segased. On väärtusi, mis ei kuulu vaidlustamisele. Kumu juhtkonnal pole seni olnud tahet tõsisemalt läbi mõelda, mida sellises olukorras teha annaks, pole isegi niipalju olnud tähelepanu, et ära teha maja lagunemist peatavad kõige hädapärasemad korrastustööd. Kristjan Raua muuseum ei ole ainult muuseum. Ta on lugupidamisavaldus, mälestusmärk ühele meie rahvuslikule suurkujule. Kristjan Raua maja ja kunstniku ateljee on näide kuivõrd tagasihoidlikes tingimustes lõi suur meister oma loomingu.

Eesti riik peab tagama, et meil ei oleks ainult sadu miljoneid maksvad esindusmuuseumid, vaid oleks nähtavad ka juured, millele meie kultuur tugineb. Eesti riigis leidub kindlasti juriste, kes suudaksid lahenduse leida ka kõige keerulisemates omandisuhetes. Senini on jäänud puudu heast tahtest ja probleemi sügavuti mõistmisest.

 

Jaan Elken, Eesti Kunstnike Liit
Ülar Mark, Eesti Arhitektide Liit
Priit Põldme, Eesti Sisearhitektide Liit
Rein Oja, Eesti Teatriliit
Erika Laansalu, Eesti Kinoliit
Gert Raudsep, Eesti Näitlejate Liit
Olav Ehala, Eesti Heliloojate Liit
Marje Lohuaru, Eesti Interpreetide Liit