Uudised

Veneetsia arhitektuuribiennaalil selgus, et linnades on potentsiaali, vähemalt nii loodavad arhitektid, kes tahavad pakkuda inimestele parimat elukeskkonda.

Tänavuse, arvult juba kümnenda Veneetsia arhitektuuribiennaali teemaks on linnad. Linnad, mis on tolmused, mere ääres, korrumpeerunud, ajaloolised, autodega täitunud, getostunud, modernistlikud, pidevas muutumises ning (mis kõige peamine) keerukad süsteemid, mis järjekindlalt kasvavad.

Mõned kõrgusse, mõned laiusse, kuid ikka üha suuremaks. Linnad on alati olnud uuenduslike ideede keskusteks, rõhutab biennaali põhinäituse “Linnad, arhitektuur ja ühiskond” kuraator, Londoni linnapea arhitektuurinõunik Richard “Ricky” Burdett. Kuid peale selle on nad ka kuritegevuse taimelavad ja sotsiaalse kihistumise masinad – ta enda koostatud näitusel on graafikuid, millel maailma metropolid meenutavad ei midagi vähemat kui vähkkasvajaid. Kas linnad kasvavad isetekkelisuse põhimõttel ja kontrollimatult või on võimalik neid kujundavatesse protsessidesse sekkuda?

Burdett usub, et sekkumine on võimalik ja arhitekti võimuses pole anda vormi mitte ainult ühele majale, vaid kogu linnale, kuid samas tuleb meeles pidada, et arhitektuur pole ühe looja eneseväljenduse vahendiks, nagu arhitektid sageli näivad arvavat, vaid muundub sotsiaalsetes protsessides. Shakespeare’i näidendis “Coriolanus” leiab tribuun Sicinius üksmeeles rahvaga, et üks linn pole midagi enamat ega vähemat kui selles elavad inimesed. See, et linn võrdub inimesed, tähendab sedagi, et linn on poliitika ja majandus – eri huvide, ideaalide ja praktikate kokkupõrkumiste tallermaa.

Arhitektuur üksi ei suuda jõgesid tagurpidi voolama panna, ei aita seegi, et tänapäevase tehnikaga on võimalik peaaegu kõike ehitada. Kuid arhitektid saavad aidata linnu paremaks muuta. Selles näib ühel nõul olevat valdav osa biennaalil osalevatest arhitektidest. “Me oleme osa demokraatiast. Mis on demokraatia? See, et me kõik mõtleme, kuidas koos elada,” arvab arhitekt Massimiliano Fuksas.

Veneetsia biennaal kestab veel kaks kuud.

Mulle meeldib väga “Cities of Stone” – näitus kivilinnadest ja kivihoonetest – ning näitus Renzo Piano ja Norman Fosteri Milano-projektidest. Ka Fosteri loeng oli väga hea, tal on elamuehituses väga suurlinlikud ideed. Parim asi, mida olen näinud, on Šveitsi paviljon, kus on Bernard Tschumi tehtud ekspositsioon. Tal on uus mõtteviis, head mudelid, lihtsad plakatid. Saaksin neist isegi purjus peaga aru.