Uudised

Sakala keskuse arhitekt: tehku, mis tahavad

03.11.2006

SL Õhtuleht 03.11.2006

Kirsti Vainküla

Sakala keskuse autor Raine Karp pole kordagi öelnud: ärge lammutage minu loomingut. «Tehku, mis tahavad,» ütleb ta maja kohta, mida algul kiruti ja nüüd juba taga nutetakse.

«Eks ikka aeg-ajalt võetakse mõni maja maha. Mis parata,» ütleb arhitekt Raine Karp, kes rohkem kui mõni teine Eesti arhitekt on pidanud taluma oma loomingu ümberhindamist, kirjutas SL Õhtuleht.

Esimesena taheti lammutada kolossaalne linnahall, nüüd Sakala keskus.

«Tehku, mis tahavad,» annab vanameister Karp lammutajatele rohelise tule.

Karp, kelle projekteeritud on ka Tallinna postimaja ja rahvusraamatukogu, imestab, et rahvas lööb tema Sakala keskuse pärast möllu. Ja mitte ainult rahvas.

«Miks siis nüüd äkki kõik ärkavad, kui see lammutamine on kaks aastat teada olnud? Seda teadsid kõik, kes arhitektuuriga kokku on puutunud. Ega see pole nüüd äkki juhtunud,» muigab mees.

«Kogu selle kahe aasta jooksul, kui seda projekti analüüsisid linnakomisjonis nimekaimad arhitektid, kogu aeg oli teada, et see vana maja läheb sada protsenti maha,» räägib Karp ja imestab, et arhitektid alles praegu ärganud.

«Ükski ehitis pole igavene. Kui riik ja rahvas nii leiavad, et selle koha peale sobib midagi muud rohkem, mis siis arhitektilgi õiendada on. Mitte midagi. Mina ei kuulu õiendavate arhitektide hulka,» ütleb ta.

Tõsi, Karbilt pole keegi küsinudki, mis tunne tal õieti on. Ometi on arhitekti väljund just hoone. Ettevaatlikult käis Karbiga sel teemal rääkimas Uue Sakala juhatuse esimees Ilmar Kompus.

«Kompus uuris, kas ma mingit autorõigust hakkan taga ajama. Ütlesin, et mina kisa tõstma ei hakka, maja on teie oma, tehke temaga, mis tahate. Sest ma ei pea seda õigeks. Ühelgi arhitektil ei saa olla õigust maja füüsise kohta, see on maja omaniku raha eest ehitatud, see on omaniku oma,» räägib Karp. «Nad olid väga heldinud seepeale.»

Et rahvasuus nimetati tollase parteibossi Karl Vaino juhtimise ajal valminud ehitist Karla katedraaliks, on arhitektile mõneti isegi meeltmööda.

Karp sooviski tekitada hoonesse sisenejas tunde, mida kogetakse vanasse romaani või gooti kirikusse astudes. Kui väliselt see arhitekti sõnul ei õnnestunud, siis siseruumides pisut küll.

Karp teab, et lammutada Sakala keskust kerge pole.

«Vaevalt, et see õhitakse, siis läheksid ümbruskonna aknad, aga see on omaette probleem. Seal on kaunis võimsad betoonkonstruktsioonid,» ennustab ta lammutajatele probleeme.

Kaitsekõnede taustal ajab Karpi naerma, et Sakala keskust on siiani aina kirutud.

«Ma pole elu sees nii palju kiitust saanud,» muigab Karp muutunud meelt. «Kõik meie tolleaegsed ja praegused nimekad kunstiteadlased nimetasid mind õukonnaarhitektiks, ülemuste lemmikuks. Öeldi, et kesklinna on saanud projekteerima andetud tüübid, aga andekad peavad rajama kolhoosikeskusi ja eramaju. Selline jutt oli.»