Uudised

Indrek Allmann: me armastame ooperit ja ta vajab oma kodu (EPL 03.03.21)

03.03.2021

Eesti esimese ooperimaja parim asukoht oleks Porto Franco alal. Teeme ära!

Riigikogu kultuurikomisjon on viimastel kuudel taas arutanud meie ooperiteatri käekäiku. Õigemini taaselustanud juba pea kaheksakümmend aastat kestnud tulise arutelu: kas meile on vaja Eesti esimest ooperimaja?

Poliitiliselt püstitatud küsimusele on juba andnud oma vastuse meie rahvusvaheline ooperitäht Ain Anger. Mõni nädal tagasi LP-le antud intervjuus (LP 12.2) põhjendas ta valdkonna tipptegijana vägagi sisuliselt tõelise ooperiteatri ehitamise vajadust ja viitas selle asukohast rääkides Solarise keskusele.

Estonia koht on linna südames

Aastakümnete jooksul on eri algatuste puhul kogunenud laiapõhjalised töörühmad ja otsinud ooperimajale asukohta. Kahjuks on nende pakutu jäänud unarusse või takerdunud lõputute diskussioonide tupikusse. Julgen väita, et lahendused on siiski olemas ning linnaehituse seisukohast korduvalt ja põhjalikult läbi analüüsitud.

Töörühmad ei ole vaadelnud ainult Tallinna südalinna piirkonda, vaid hinnanud linnaruumi võimalusi laiemalt – alates Lasnamäe nõlvast ja lõpetades Põhja-Tallinna mereäärega. Korduvalt on jõutud ühisele seisukohale, et rahvusooper saab paikneda ainult südalinnas. Üksnes nii tekib sünergia olemasoleva Estonia teatriga ja hoone oleks mõistlikult ligipääsetav nii ülejäänud linnast kui ka tervest Eestist.

Enne sõelale jäänud alternatiivsetesse kohavalikutesse süüvimist pean kohe märkima, et ajaloo, poliitika ja korruptsiooni keerdkäigud on nagu võluväel loonud võimaluse naasta selle olulise avaliku hoone asukoha kandvaima idee juurde: rajada ooperimaja Admiraliteedi basseini lääneküljele. Nii üllatav kui see ka ei tundu, pidas Eesti arhitektide liit 2010. aastal just praegust kurikuulsat Porto Franco ala Eesti rahvusooperi jaoks kõige esinduslikumaks ja linnaehituslikult parimaks kohaks.

Põhjuseid oli mitu. Selline lahendus oleks kogu Eestile kultuurivärav, millele pääseb ligi ühtaegu nii merelt kui ka vanalinnast, samuti on ala hästi ligipääsetav jalgsi ja ühissõidukitega. Sinna ooperiteatri rajamine toetaks südalinna arengut ja elavdaks hüppeliselt sadamapiirkonna avalikku tegutsemisruumi.

Sajandi võimalus

Kaasamõtleja võib siinkohal muidugi mühatada ning pidada siinkirjutajat silmakirjalikuks naivistiks ja utopistiks, kuid julgen arvata, et võrreldavat võimalust ei pruugi meil tulla enam aastakümneid, võib-olla koguni sajandeid. Linn ja riik on viimastel aastakümnetel pidevalt „ära andnud”, mistõttu avalike hoonete jaoks on häid ja linnaruumi mõttes perspektiivseid krunte pidevalt vähemaks jäänud.

Kui kogu Porto Franco arendus osutub nüüd segaseks ja lõputuks pankrotipesaks, mille keskel redutab perspektiivitu riigilaen, oleks just praegu hea aeg üks linna väärikamaid krunte tagasi lunastada ja lõpetada pea sajandi kestnud ooperimaja-vaidlus väärikalt – selle ehitamisega. Seejuures ei saa alahinnata asjaolu, et ooperilava väljaehitamiseks sobiliku suurusega auk on juba maas olemas ja poolikuid betoonkonstruktsioone pole sealt keeruline eemaldada.

Ooperiteatri asukohta otsides on tulnud arvestada kaht põhilist aspekti. Ühelt poolt uute tehnoloogiate kasutamine ja hoonele seatud akustiliste eesmärkide saavutamine, teisalt ligipääsetavus ja atraktiivsus. Ainult siis, kui mõlemad eeldused on täidetud, saab projekt majanduslikult reaalseks ja tasuvaks.

Kultuurikomisjon jõudis 15. detsembril 2020 otsusele, et täiesti uue ooperimaja asemel võiks kaaluda hoopis olemasolevale ooperiteatri majale juurdeehituse rajamist. Uus ja vana hoone peaksid seejuures tegutsema koos ja nende vahel võiks tekkida mentaalne side. Senisesse hoonesse jääksid proovid, ERSO, ooperiteater kolm-neli korda nädalas ja vaba lava.

Sellel on oma plussid ja miinused.

** Pluss on kindlasti see, et uus ja vana ooperimaja looksid koos Draamateatriga linnaruumis omaette teatrikvartali, mis rõhutaks Tallinna kesklinna kultuurilist tervikut. Selline rõhuasetus oleks väga ambitsioonikas, sest kui bastionaalvööndisse ja kesklinna rohealadele üldse midagi lisada, siis peab see olema mõttelt suur ja oluline.

Selline olulisuse aste võiks olla sajanditeks loodava Tallinna-Helsingi tunnelini viiva metroo esimesel peatusel või Estonia teatri uuel osal. Metrooni on kindlasti veel aega, kuid Estonia juurdeehitus on juba meie põlvkonna tahtes ja kätes.

** Miinuspoolele jääb siin piiratud ehitusala ja olgem ausad: rohealale ehitamine peab linnas olema kõige viimane abinõu.

Ka linnahallist võiks saada linnakirgas

Ooperiteatri võimaliku asukohana ei saa prügikasti heita ka praegust linnahalli, mis lausa karjub uue elu järele. Linnahall on meie merepoolne ükssarvik, mis tahaks eksisteerida, kuid on juba terve inimpõlve jooksul muutunud müütiliseks olevuseks, mille katusel kasvavad puuvõrsed võimaldavad kogeda looduse võidukäiku inimese üle. „Teneti”-taoliste filmide lavastamine ei saa olla selle ainuke tulevik.

Nii pikalt ettevalmistatud ja mitmetahuline projekt tuleb lõpule viia ja valmis teha. Praegu hakkab selleks taas avanema poliitilise tahte uks, millest püüavad sisse piiluda ooperilauljad, lavastajad, arhitektid – meie rahvuskultuuri eestvedajad ja selle nautijad ning kõik, kellele läheb vähegi korda meie tulevik kultuurrahvana.

PERSPEKTIIV | Kõik ei peagi tulema muusika pärast

Olgu tegemist juurdeehituse või täiesti uue ooperimajaga, igal juhul tuleb näha selle perspektiivi nii konkreetse piirkonna, pealinna kui ka kogu riigi arengus. Ooperimaju ei rajata maailmas ainult ooperikunsti nautimiseks, vaid kõrgkultuuri keskusteks, mis loovad kuvandi rahva ja riigi püüdlustest ja väärtustest. Ooperimajasid rajades tuleb arvestada nende multifunktsionaalsusega.

Näiteks Oslos käivad ooperimaja fuajees igal aastal miljonid inimesed, kuigi ooperit nautima tuleb neist ehk heal juhul kümnendik. Seega on ooperiteatri kujul tegemist tõsise väljakutse ja rahvusliku identiteedi lakmuspaberiga, mis seob endas kultuuri erinevaid tahke. Just selle järgi antakse rahvusvaheline hinnang meie ooperikunstile, arhitektuurile, innovatsioonile ja rahvuslikule perspektiivile.

Artikkel on avaldatud 03.03.21 EPLis