Uudised / Artiklid

2 biennaali, 0 jõudehetke, 1 katel, 4 kontaktsündmust

19.12.2014 / Raul Järg

Pealkirjas nimetatu on vaid osa arhitektuurikeskuse lõppeva aasta olulisematest sündmustest. Nimetatule tuleks lisada veel kaks koolitust, neli igal nädalal toimuvat huvikooli grupi kogunemist, viis välkloengut, kaks näitust, kaks trükist ja kolm veebilehte. Paarisarvuline aasta on ühtlasi ka Veneetsia arhitektuuribiennaali aasta. Eesti on olnud 1990ndate keskpaigast peaaegu alati seal esindatud. Aastast 2010 on Eesti ekspositsiooni valmimist korraldanud arhitektuurikeskus. Eesti ekspositsiooni „Vaheruum” („Interspace”) panid kokku noored arhitektid Johanna Jõekalda, Johann Tali ja Siim Tuksam, kes tegid seda professionaalselt ja suure pühendumusega. Tõstatatud teema on kuum ja popp, aga nõuab süvenemist. Kast Veneetsia biennaali Eesti ekspositsiooniga jõudis eelmisel nädalal õnnelikult koju tagasi ja ootab lahtipakkimist, et anda loodetavasti peagi ka Eesti publikule võimalus mõtestada lahti vahendatud ja vahetu ruumi küsimus.

Teine suursündmus, mida korraldab arhitektuurikeskus, on Tallinna arhitektuuribiennaal (TAB), mis toimub järgmisel aastal kolmandat korda. Sel aastal sai külvatud biennaali teema „Isejuhtiv linn”, pea-aednikuks Marten Kaevats. On olemas kõik eeldused, et järgmisest festivalist kujuneks sisukas ja osavõturohke sündmus. Fookuses on uute tehnoloogiate mõju linnaruumi kasutamisele ja kavandamisele. Tegemist on mõneti samasuguse teemapüstitusega nagu Veneetsia biennaali ekspositsioonilgi, kus otsiti uusi väljundeid ja muutustega kaasaskäimise võimalusi. Arhitektuuri valdkond on ühiskonnas kaotanud oma ajaloolise aktuaalsuse ja seda mitte ainult Eestis, vaid suuremas osas demokraatlikus maailmas. Rem Koolhaas juhtis sellele tähelepanu ka hiljuti Kanada riigiraadiole CBC-le antud usutluses. Tema arvates võttis nimetatud muutus maad pärast Teist maailmasõda, kuid tuleb otsida viise ja võimalusi, kuidas arhitektuur saaks ühiskonda paremini kõnetada, olla mõistetav ja kasulik. See mõte haakub ka TABi ühe peaeesmärgiga: viia arhitektuuri sõnum laiema avalikkuseni ja rääkida ruumist viisil, mis on igaühele mõistetav, nii et igaüks tunnetaks ruumi olulisust ning avastaks seoseid hea ruumi ja ühiskonna konkurentsivõime vahel.

Eesti identiteedi osaks saab järjest enam virtuaalne maailm, mis esitab arhitektidele väga tõsiseid väljakutseid. Arhitektide oskused ja tööpõld on seotud füüsilise ruumi ümberkujundamisega. Selleks on neid ka koolitatud. Digitaalse maailma pealetungiga pöördub aga fookus füüsiliselt ruumilt järjest enam virtuaalsele. Esmapilgul tundub, et see muutus toob paratamatult kaasa füüsilise ruumi tähtsuse vähenemise. Kas see ikka on nii? Me asendame järjest suurema osa otsesest suhtlusest virtuaalse suhtlemisega, me kasutame järjest enam virtuaalseid teenuseid. Kuid on siiski asju, mida ei saa asendada: virtuaalsest verivorstist kõhtu täis ei saa ja digitaalne maja tuule eest varju ei paku. Füüsilist ruumi on ikka vaja. Küsimus on pigem selles, kuidas toetab füüsiline ruum meie igapäevaseid tegemisi.

Keskus on viimasel viiel aastal olnud peamine Eesti arhitektuuri tutvustaja väljaspool kodu. Nüüdseks oleme jõudnud ekspordivõimekate arhitektuuribüroode abistamiseni. Kultuuriekspordi delikaatne ja tõhus põimimine arhitektuuribüroode toetamisega annab majade kujul aastakümneid seisva panuse meie hea maine kujundamiseks väljaspool Eestit. Meie arhitektid on konkurentsivõimelised. Sisenemine välisturgudele vajab soodsat keskkonda. Keskus on Eesti nüüdisarhitektuuri tutvustanud Prantsusmaal järjepidevalt 2011. aastast peale ning äsja Prantsusmaal Nantes’is sealses arhitektide majas avatud näitus „Rekonstrueerimine Eesti nüüdisarhitektuuris” („Conversion in Contemporary Estonian Architecture”) on järjekordne samm Eesti arhitektuuri välisturundamisel. Nantes’i arhitektuurikoolis (ENSA) peeti ka õhtukonverents, kus peale korraldajate oli saalis ligi kaheksakümmend külalist. Näitus ja seminar said teoks Eesti kultuurifestivali „eLU” raames,^* mis lõi meie tegevusele laiema positiivse tausta. Eesti arhitektuuri välisturundus on komplitseeritud teema, selle tulemuslikkusse usuvad ilmselt veel vähesed. Veelgi vähem usutakse ilmselt, et Prantsusmaalt võiks Eesti arhitektidele tellimusi tulla. Mina olen kindel, et kui jätkame senist tegevust, võib juba paari kolme aastaga jõuda reaalse tulemuseni. Arhitektuuriekspordile ei saa läheneda kui ühepoolsele tegevusele suunaga Eestist välja. Tuleb olla avatud ja panustada pigem koostöösse, et jõuda reaalsete tulemusteni. Lisaks vastastikku tööde tutvustamisele ja näitustele tuleb luua personaalne kontakt arhitektide ja büroode vahel, et saaks üksteiselt õppida. Eesti arhitektuuri välisturundus ja eksport kätkeb endas muudki kui näitused ja kontaktsündmused. Äsja valmis ka Eesti parimat nüüdisarhitektuuri tutvustav veebileht, esialgu küll ainult inglise keeles ja sealt ei leia kogu paremikku, aga algus on tehtud. Sellest peaks saama koht, kust leiab ülevaate parimast, mida meil näidata on.

Viimane oluline asi sellel aastal on arhitektuurikeskuse ruumide valmimine katlas, see on andnud keskusele uue hingamise. Pole kahtlustki, et füüsiline ruum on organisatsioonile sama oluline nagu inimesele keha. Kuigi tegu oli ühe väga pikaleveninud projektiga, kus paljud kaotasid juba lootuse ja usu, oleme tulemusega rahul ja selle üle uhked. Valdkonnal on nüüd vahva ja inspireeriv sündmusruum – Arhitektuurikatel. Aitäh kõigile, kes sellele kaasa aitasid ja usku ei kaotanud! Kuigi keskuse ruumide ümber käib veel hoogne ehitustegevus ja kohati on isegi keeruline oma ruumidesse sisse pääseda, on meiega koos Arhitektuurikatlasse kolinud arhitektide liit ja disainikeskus. Esimese korruse sündmusruumid on samuti tihedas kasutuses. Loodame väga, et saabuva aasta esimeses pooles saab maja tellingutest priiks ning elu pulbitseb.

Tihti mõistetakse asjade tõelist väärtust alles siis, kui neid enam pole. Arhitektuurikeskus on väga noor organisatsioon, kuid senised kuus aastat on olnud täis tihedat tegevust ja sündmusi. Ilmselt nii mõnedki neist oleksid toimunud ka ilma keskuseta või oleks tehtud midagi sellesarnast. Selles olen kindel, et ilma keskuseta poleks arhitektuurivaldkonnal Arhitektuurikatelt, Tallinna arhitektuuribiennaali ja Eesti arhitektuuri süsteemset välisturundust. Jäägu lugeja hinnata, kuivõrd on need nähtused olulised ja loovad väärtust. Kuus tegutsemisaastat on olnud ka pideva õppimise aeg. Kõik ei ole õnnestunud alati nii, nagu kavandatud. Oluline on, et õppimine jätkuks ning säiliks soov ja tahe teha asju parimal võimalikul moel. Süsteemne ja järjepidev tegevus selgete eesmärkide nimel viib ajapikku soovitud tulemuseni.

* Festivalist vt http://www.lelieuunique.com/site/2014/12/05/elu, kava http://issuu.com/lieuunique/docs/elu_?e=1940367/9807606

Allikas: Sirp