Uudised / Artiklid

Arhitekti eriala on iidne, kuid noore arhitekti preemia anti Eestis välja alles neljandat korda. Preemia väljaandmine on tore, sest see seab ka ametlikult korrelatsiooni ning tunnustab eriala, mis Eesti Kunstiakadeemias on noorte seas olnud ja on ka jätkuvalt väga populaarne. Seda aga ei saa öelda Eesti ühiskonna, eriti meie meedia vaatevinklist. Vähemalt periooditi on olnud ühiskonnas arhitektuuri vastu küll suur huvi, näiteks ajakirjanike ja arvamusliidrite avalikud vestlused ja kirjutised kunstiakadeemia teemadel. Nende väljaastumiste sisuline väärtus ei ületa üldjuhul aga bussis pealtkuuldud vestluste oma – vahe on vaid selles, et nad on eetrisse paisatud ning mõjutavad kindlasti omakorda ka bussireisijate arvamust nii Virus kui Võrus. Kuid see ei mõjuta noorte inimeste tahet omandada arhitekti eriala. Miks?

Ometi peaks see eriala olema selgelt determineeritud ning iga lahendus ette homogeniseeritud ja turvatud: on tellija, on ehitus- ja planeerimisseadused, on üld- ja detailplaneeringud, on loodushoiu-, muinsuskaitse-, energiasäästu- ja muud seadused. Nende omavahelistest võimalikest vastuoludest hoolimata peaks olema tagatud kontrollitav tulemus. Perfektsionistist arhitekti sunnib aga vaid etteantud raamidesse seatud tulemuse saavutamine end küll kringliks keerama. Küllap on selle eriala tegeliku võlu võtmed kuskil mujal. Ju on arhitekti töö vältimatult täpse ning instrumentaalse tasandi taga ja kohal see miski, mida on raskem defineerida ning mis ka eriala vältimatul lähenemisel uuenevatele tehnilistele distsipliinidele ning vaatamata arenevatele arvutiprogrammidele ei kao kuskile. Kui kaoks, oleksime millestki olulisest lootusetult ilma.

Tegelik projekteerimisprotsess on märksa irratsionaalsem, sundides formaalseid eeltingimusi abstraheerima, mille käigus saab projekti lähteandmete osakaal tervikhinnangu ja suuna, mis võib üks ühele rakendamisest palju erineda. Arhitekti vastutuse määr ja selle tulem projektina on märksa kõrgemal kui kirjapandud lähteülesandes mainitu. Aga tööprotsessi seesuguste parameetrite olemasolus, ma loodan, on väljakutset, mis tõmbab nii noori kui ka vanu. Selline jutt võib loomulikult ka vihastada, sest manomeetril puudub kirjeldatu kohta numbriline näit.

Noore arhitekti preemia kandidaate esitati kümme: üheksa üksikkandidaati ning (statuudiga vastavuses) üks kollektiiv. Kui näiteks noorte heliloojate rostrumil konkureerivad teadupärast vaid üksikautorid, siis arhitektide puhul on olukord keerukam. Eestis on mitmeid vaid noorte, enam-vähem samaealiste arhitektide kooslusi, kus tegijate tuumik figureerib nii tavaprojektide kui ka võistluste puhul võrdväärsete autoritena. Vanemates büroodes seevastu kipuvad nooremad, vähemalt esialgu, omama kaastöötaja tiitlit ja nende kandideerimine on vähem ootuspärane. Kui noorest büroost on preemia kandidaadiks esitatud vaid üks nimi, on nähtavasti leitud eelnevalt omavahel konsensus. Paratamatult tunnen ma kõiki esitatud kandidaate ning leian, et nii mõnigi vääriline noor arhitekt on esitamata jäänud. Seetõttu ei näe ma preemiate määramise protseduuris ja tulemuses mitte absoluutset jooksvat edetabelit, vaid ka parajat annust suhtelisust. See aga ei tähenda mingil juhul seda, et 2011. aasta noore arhitekti preemia määramine tuleks lugeda allahindlusega protseduuriks ning premeeritu ei vääriks täit tunnustust. Nii määrati konsensuslikult preemia – maailmareis suurusega 4500 eurot – Villem Tomistele.

Hiljuti veel oli Eestis üks kõige dünaamilisem ja esileküündivam noor arhitektuuribüroo AB Kosmos, mis paistis silma nii võidetud Eesti-siseste arhitektuurivõistluste kui ka valmisehitiste poolest. Büroo kolm nähtavat nime olid Villem Tomiste, Ott Kadarik ja Mihkel Tüür. Masu saabumisel võis kõrvalseisja märgata, et arhitektuurikonkurssidel esinesid ning said ka auhinnalisi kohti nimetatud arhitektid eraldi. Selles võis toona näha taktikalist võtet, kuid mõne aja pärast oli lõplik jagunemine siiski saanud tõsiasjaks: Villem Tomiste jäi üksikesinejaks ning muutis ühtlasi oma tegevusvaldkonna suunda. Leian, et antud juhul, tahtmatagi teada laialimineku põhjusi, võib tõdeda, et ehkki tänavune ametlik preemiakandidaat oli üks Kosmose kolmikust, on lahkulöömisest võitnud kõik. Tomiste esitles žüriile ka varasemaid ühistöid, et justnagu näidata seda osa, millest ta nüüdseks, ajutiselt või mitte, on eemaldunud.

Tomiste uus tegevusvaldkond on linn. Ta planeerib, organiseerib, kureerib ning populariseerib linna. Teda märgatakse selles valdkonnas ning see oli suuresti tema äramärkimise ajend. Kuid linn on valdkond, kus tuleb, olenevalt olukorrast, olla nii tribuun kui tegutseda ka kulisside taga. Loomulikult ei pea kuulutama mainitud funktsioone arhitektile kohustuslikuks, ehkki kostub ka sellesuunalisi hääli. Kuivõrd arhitekti üks roll on niikui nii olla ametkondade ees oma konkreetse töö advokaadiks, oleks avaliku propagandisti amet justkui liiast. Kuid Tomiste puhul on profiili muutus tõsiasi ning isiksusliku kasvu tähis – olla mures eelkõige linna pärast, ja seda mitte isikliku saavutusvajaduse tõttu. Ka on Tomistel arhitekti silmale üks kindel eelis: tal on n-ö majaarhitekti ruumitaju. Žüriiliikmetele jäid silma Tomiste linnaplaneeringud – sisendusjõudu taotlevad ning ühemehepakkumistena justkui minevikku kuuluvad –, aga miks mitte proovida ka nii, mängida planeeritava koha olemus ja võimalused ette vastutavatele ametkondadele.

TAB ehk Tallinna uuenenud arhitektuuribiennaal, mille korraldamisest laureaat aktiivselt osa võttis, oli selgelt põlvkondlik ettevõtmine, kuid vanema põlvkonna arhitektina pean vähemalt Kadrioru lossis toimunud näitust „11 flirti” inspireerivaks.