Uudised / Artiklid

 

Elu veavad linnast välja magistraalide äärde suured kaubandus- ja autokeskused, mille esiseid platse risustab automüra. Hiiglaslikud kastid rusuvad oma monotoonsuse ja mastaapsusega. Linnad on täis ilmetuid plekist “kaubanduskaste” ja kõikvõimalikke muid juhuehitisi, mis kokku moodustavad masendava visuaalse anarhia.   

Ühtlasi on möödas aeg, kui inimesi pimestasid vasttärganud erakaubanduse ja -äride pakutavad uued tarbimisvõimalused. Küllastumine on avanud silmad ja vaatepilt ehmatab.

 

Kastide vahel asfaldises tühjuses keerutab tolm, linnast on saanud rahutu kõle eikellegimaa. “Ja protsess jätkub, sest “kiiresti ja odavalt” rikkaks saada tahetakse ikka, mõtlemata sellele, kas sellises kõledas elukeskkonnas suudab ja tahab üldse enam eksisteerida piisavalt tarbijaid,” märgib Ösel Plani arhitekt Terje Truumaa.

 

“Kiiresti ja odavalt” kaotab oma aktuaalsust. “Ellujäämiseks tuleks arendajatel hakata mõtlema ka visuaalsele keskkonnale, linnaruumile ja selle harmoonilisusele, inimeste emotsionaalsetele ja kultuurilistele vajadustele,” kinnitab ta.

 

Linna ilme kujundamisel saab palju kaasa rääkida kohalik omavalitsus. Näiteks Kuressaare ehitusmäärus sisaldab nõuet, et muinsuskaitsealal tuleb uushoonete puhul – mille ehitusalune pind ületab 100 m2 – korraldada parima arhitektuurilahenduse saamiseks võistlus. “Algul tekitas see vastuseisu, kuid praeguseks on see üldteada tava ja on hakanud hästi toimima,” märgib linna planeerimis- ja ehitusosakonna vanemarhitekt Tuuli Org.

 

Kõik Kuressaare suuremad-tähtsamad objektid on selgitatud võistlusega (nõutakse vähemalt kolme osavõtjat, arendaja ise otsib projekteerijad, kooskõlastab tingimused linnavalitsusega, ka z?üriis peab olema linnavalitsuse esindaja ja arhitektide ülekaal).

 

Lisaks võib linnavalitsus esitada võistlusenõude linnaehituslikult tähtsamate kohtade ja hoonete puhul ning puhkeala piires. Kõik Kuressaare spaad on valitud võistluse kaudu, märgib Org.

Pärast võistlustöö valimist käib töö projektiga edasi, ikka on parandusi ja täiendusi nagu muudegi projektidega.

“Eks meil kipub ka tulema n-ö tüüpseid kaubanduskettide ja autokeskuste plekk-kaste,” kahetseb Org. “Need on juhud, kus arendajatega on kõige raskem võidelda.” Tema sõnul kehtib kahjuks siiani tendents, et arendaja veenmine toimub pigem jõumeetodil ja riiuga.

 

Kuressaare endise linnaarhitekti Toomas Paaveri nõudmisel muudeti Audi-keskuse projekti, et kohalike nõudmisel säilitada vana harjumuspärane tiik peatänava ääres, kuigi ka uus projekt nägi ette veesilma. Projekt tehti väiksemaks, tiik säilitati, kujundati ümber basseiniks ja lisati ka purskkaev. “Tulemus on ilus, kuid ikka on nii, et osa inimesi ütleb: see vana armas nostalgilis-looduslik kooslus on kadunud,” on Orul raske seisukohta võtta. “Ega päris ühest tõde alati ei olegi – vahel on raske määratleda piire, kustmaalt kuhumaani võidelda.”   

 

Kuressaares tekitas suuri pingeid ja diskussioone Ferrumi kaubanduskeskuse rajamine. “Osa linlasi on hoone nüüd omaks võtnud, osa ütleb siiani, et tuleb maha lõhkuda,” nendib Org. “Arhitektid kiidavad, et läheb arhitektuuriajalukku – nii et ka avaliku huvi mõistet on keeruline määratleda.”

Keskkonda sulandumise kunst

Linnaruumi tunne on arhitektide arvates mõnel juhul tähtsamgi kui hoone ise – kui ümbritsev kooslus toimib, ei pruugi kastki olenevalt värvist, proportsioonist ja suurusest koledana mõjuda. Truumaa sõnul saab ka paljukirutud nn plekk-kaste teha inimsõbralike, keskkonda rõõmsalt rikastavate hoonetena, kui olla pisutki valmis kompromissideks ja mõista nende vajalikkust laiemas plaanis. Paljast osturõõmu pakkumisest peagi enam ei piisa.   

Harmooniline, mugav, tervikuna mõjuv keskkond algab muidugi planeeringust, kuid see rong on paljudes kohtades juba läinud, kahetseb arhitekt. Krundid on jagatud, lahendamata avaliku ruumi vajadusi ja loogikat ning – mis kõige kurvem – tihtipeale ka määramata hoonestuse üldisi põhimõtteid. “Siinkohal võiks edumeelne arendaja võtta moraalse kohustuse sulanduda oma rajatava hoonega võimalikult hästi olemasolevasse ümbrusse,” märgib Truumaa.

 

Tihti polegi tervikuna mõjuva keskkonna tagamiseks vaja rohkemat kui hoonemahu õiget paigutust ja mõnd ümbritseva hoonestusega seostavat võtet. Isekad, ümbrust mittearvestavad lahendused hakkavad peagi häirima ka omanikku ennast. Inimlikku mõõdet saab lisada ja mastaapsust “ära petta” juba päris väikeste liigendustega mahus, värvis, materjalis – kohe on hoone palju sõbralikum ja kutsuvam. Küllastunud tarbija ju enam igale kastile tormi ei jookse.

 

Sama eesmärki täidab ka haljastus, mida tasuks kindlasti aidata tema ebavõrdses olelusvõitluses parklakohtadega. Edumeelne arendaja võiks vaadata oma krundi piirist kaugemale, arvestades naabreid ja tehes nendega koostööd nii aedade kui ka valgustuse rajamisel. “Need ei ole asjatud kulutused, see on ellujäämise ettemaks,” rõhutab Truumaa.

Parklad ja autod

Parklate asukoha üle käivad Kuressaares tõsised vaidlused, sest arendajad arvavad, et parkla kutsub poodi. “Eks see meil nii ka on: nii nagu liikluskultuur, nii kogu kultuur,” vangutab Org pead. Ta peab väga oluliseks, et parkimisalad ei tuleks hoonete ette, s.t tänava poole, vaid pigem nende taha või kompromissina küljele.   

 

Suured autoplekki täis parkimisalad lõhuvad linnaruumi täielikult. “Vahel on küll lootus tekitada ruum haljastusega, kuid kuni see kasvab… Kui ta üldse saab kasvada – enne kitkutakse välja,” ei pakata Org just optimismist. “Oleme hakanud nõudma heistrite istutamist (kohe umbes kolme meetri kõrgused puud).”

 

“Ega ei saa öelda, et me oleksime Kuressaares eriti saanud kastide vastu midagi ära teha,” nendib ta. Isegi kui arhitekt on projekti lisanud mingi arhitektuurse iva, siis kaob see tihtipeale ehitamise käigus. Arhitektile kirjutatakse mõnikord ette isegi see, mitu ruutmeetrit mis värvi tohib kasutada, kirjeldab Org arhitektidele seatavaid piiranguid.

Arhitektide endi seas on üldine ja mitmeti tõlgendatav jututeema, kui palju üldse võib üks arhitekt sekkuda teise arhitekti töösse. “Aga nendel kastidel on tihti keegi kauge tüüpprojekteerija või on selle kohandanud kohalikele oludele mõni arhitekt, kes täidab tellija soove, nii et ei olegi kellegagi rääkida, sest mitte igale projekteerijale – ja ammugi mitte arendajale – ei saa seletada ja nõu anda, et üritagu parandada näiteks nii ja nii,” avab Org tausta. “Sellisel juhul jääb üle nõuda uue projekti tegemist kohaliku korraliku arhitekti poolt – see on aga juba üsna keeruline.”

 

“Lõpuks väsid ise ja loodad sellele, et küllap tuleb aeg, kui hakatakse neid kaste ka lammutama nii nagu mujal maailmas,” ei kaota Org lootust. “Eks oleme seal, kus oleme, ja läbime etappi, mille teisedki on läbinud.”

Kuidas “kastist” parem mulje jätta

Arhitektuursed võtted

•• inimlikku mõõdet saab lisada ja mastaapsust “ära petta” mahu horisontaalse või vertikaalse liigendusega

•• hoone mahu õige paigutus ja mõni ümbritseva hoonestusega seostav võte tagab tervikuna mõjuva keskkonna

•• materjalivalik – pleki asemel näiteks klaas, vineer jms tänapäevased materjalid

•• värvivalik (värviga ka probleem, sest igal ketil oma värv)

•• lihtsamad täiendused varikatuste, mõne ootamatu kujunduselemendi jms väikevormidega

•• reklaami õige doseerimine ja paigutus juba projektistaadiumis (reklaam kipub vahel lärmakalt kirjuks ja suureks)

•• parkimisalad tuleks teha pigem hoone taha või kompromissina küljele

•• haljastus, istepingid, jalgrattaparkla

Kommentaar

Jaak Nirk

Selveri arendusdirektor

Selveri jaoks on tähtsad tunnusvärvid

Kõik 23 Selveri kaubandusketti kuuluvat super- ja hüpermarketit peavad olema kaugelt äratuntavad igas Eestimaa paigas.

Kuna Selver ise hooneid ei telli, vaid seda teevad arendajad, siis ei saa me nende arhitektuuri osas eriti palju kaasa rääkida. Meie jaoks on tähtis, et hoone välisfassaadil kajastuksid Selveri värvitoonid: kollane, hall ja punane. Maja, kus asub Selver, peab olema juba kaugelt äratuntav.

 

Hoone sobivust linnaruumi pole Selveril võimalik ette kirjutada – kas see on liiga kandiline ja võiks olla rohkem liigendatud vms.

 

Hindame uue poe plaanimisel muidugi Selveri jaoks pakutavat piirkonda ja et hoone sees jätkuks meile piisavalt müügipinda. Hoone sobivuse keskkonda otsustab linnaarhitekt, kes kinnitab detailplaneeringu.

Selveri kaupluseketi puhul ei saa öelda, et me pole mõne hoonega üldse rahul. On palju häid näiteid, kuidas on suudetud kompromisse leida. Jõhvis on hoone näiteks linnaarhitekti soovil kirju, vöödiline, kuid teiste värvide seas on siiski kasutatud ka Selveri värve.

Eripalgelised kauplused

Mõnevõrra saab Selver arhitektuuri osas soovitusi anda, sest tavaliselt oleme me hoones üks arvestatavamaid rentnikke ja soovime, et kaubanduskeskus viitaks visuaalselt meile. Arhitektuursed vaated meiega eelnevalt kooskõlastatakse. Meie huvides pole asuda suures kandilises majas.

Selver asub üle Eesti väga erineva arhitektuuriga kaubanduskeskustes. Näiteks Pirita Selverile annab efekti arhitekt Kalle Rõõmuse “porgand”, mis tegelikult sisaldab evakuatsioonitreppi ja oli ehitamise ajal uudne võte. Valgas aga tuli ehituse käigus säilitada vana linnamaja fassaad, mille taga tegelikult asub osa Selveri müügisaalist.

 

Imbi Ernits-Kaljuste