Uudised / Artiklid

Eesti arhitektuuri läbilöögivõimest

01.02.2008

Majandusloogika ütleb, et import ja eksport peaksid olema vähemasti tasakaalus.

Arhitektuuriaasta avakõnedes läinud nädalal visati õhku mitmeid märksõnu, millest jäi kõrvu majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Partsi kõnes kostnud "arhitektuurieksport". Et peaks edendama. Eestisse on arhitektuurikonkurssidega ja muudmoodi tulnud Soome, Taani, Austria, Rootsi, Inglise jt maade arhitekte, kuid Eesti arhitektide võitudest väliskonkurssidel ega kaalukatest välistellimustest pole midagi kuulda. Kui oleme arhitektuuriimpordile nii avatud, siis kas poleks tõepoolest juba aeg ka ekspordile mõelda?

 

Arhitektuuriekspordi kõige uhkem tee oleks muidugi rahvusvaheliste arhitektuurikonkursside võite noppida, ent seda pole seni suudetud. See on kõige raskem tee, seda enam, et mujal osatakse euronorme järgides konkursivõit ikka kuidagi omadele jätta. Püüdsin hiljuti uurida, kuidas said Kotka meremuuseumi rahvusvahelise arhitektuurikonkursi kõik preemiad soomlastele minna. Uurimine ebaõnnestus vastajate vähese aktiivsuse tõttu.

Eestis tunnevad end koduselt juba mitmed Põhjamaade arhitektid - ju on hinnatase vastuvõetav. Eesti bürood pole välismaistele filiaalidele (Gruusias? Poolas?) mõtlema hakanud, koduturg toidab veel hästi.

 

Alla 40aastastele arhitektidele avab läbilöögivõimalusi "Europan", kuid ka siin on konkurents tugev ja Eesti noored pole olnud kuigi edukad, vist on ka osavõtt loid.

Arhitektuuriaasta keskmesse tõsteti Kunstiakadeemia arhitektuuriharidus, ent rahvusvahelisele tasemele on tõusnud ka Tallinna Tehnikakõrgkool, kes äsja sõlmis arhitektuurimagistrantuuri lepingu kuulsa Brno Tehnikaülikooliga (kus omal ajal õppisid Ernst Kesa, Peeter Tarvas jmt). EKA magistriõppest seni tõrjutud Tehnikakõrgkooli tudengitele avanevad nüüd paremad võimalused otse Euroopas.

 

Millist arhitektuuri Eesti peaks eksportima? Arhitektuurieksport tähendab praegu seda, et ehitusfirmad hõivavad välisturge (Venemaa) ja eks ole välismaale müüdud palkmajadki ju kellegi projekteeritud. Soome Arhitektide Liidu juurde loodi 1975. aastal eraldi üksus, haakimaks arhitektuuri NSV Liitu, araabia maadesse ja mujale võõrsile mineva ehitusabi juurde.

 

Võib-olla saab tulevikus ka Eesti arhitektuuri ekspordiartikliks uute elamute projekteerimine välismissioonide maadesse? Rahvusvahelist kuulsust see arhitektidele ei tooks, küll aga annaks võimaluse tunnetada arhitekti üllast missiooni ülesehitustöös. Samalaadse arhitektuuri­ekspordi vajadus võib tekkida ka loodusõnnetuste piirkondades, kus erilise arhitektuuri asemel tuleb mõelda lihtsatele ja kiiresti ehitatavatele tüüpmajadele.

 

Arhitektuuriaasta eesmärke on arhitektuuri maine parandamine, kuid selle raames võiks esile tõsta teemad, mida seni pole tahetud või osatud puudutada. Arhitektuuriimpordi ja -ekspordi küsimus võiks olla üks neist.

 

Millal võime hakata rääkima Eesti arhitektuuri edust maailmas ja kuidas seda mõõta?

Aga ka: mis on olnud Eesti ehitusbuumi moraalne hind?

Millal hakatakse avameelselt rääkima planeerimise ja arhitektuuri poliitilistest taustadest?

 

Karin Hallas-Murula

Eesti Arhitektuurimuuseumi direktor

 

Eesti Ekspress 31.01.2008