Uudised / Artiklid

LEONHARD LAPIN: Kell hakkab ebamäärasest platsist Püha Paika kujundama

01.03.2004

SL Õhtuleht 19.12.2003

Vabaduse kella asukoht Vabaduse väljakul on tema loomulikem asukoht siin linnas. See ainus uue iseseisvuse ajal vabadusele püstitatud sümboolne arhitektooniline kompositsioon on õnnestunud arhitektuurivõistluse tulemus.

Kuigi loomingulisi liite esindavad üksikisikud on seda omal ajal vaidlustanud, ei ole näiteks Kunstnike Liidu eestseisus, kuhu ka allakirjutanu kuulub, seda kunagi arutanudki. Ka Arhitektide Liidu vastavad asjamehed olid oma avaldusi tehes täiesti unustanud, et sellal veel kinnitamata detailplaneeringu autorid olid ju samuti välja valitud võistlusel ning enne seda oli toimunud mitu Vabaduse väljaku ning monumendi avalikku võistlust, mis kõik olid aga ebaõnnestunud.

Austus ajaloo vastu
Linnajuhid pidid probleemi lahendamiseks valima arhitektuurivõistluse vormi, mis taganuks reaalse tulemuse. Nii nagu ka juhtus. Kas arhitektide esindajad oleksid tõesti eelistanud näha väljakut poolitavat, sisuliselt hävitavat, mitmekümnemiljonilist estakaadi - nii nagu pakkusid välja detailplaneeringu autorid -, mis alanuks veel Kaarli puiestee keskosast, muutes seega oluliselt selle ajaloolist haljasvormi. Idee, mis ei sümboliseerinud midagi üldist, ehk vahest loojate tahet iseendale monumenti püstitada.

On raske uskuda, et sellele tuulisele sillale Vabaduse väljaku kohal oleks kuigi palju inimesi viitsinud ronidagi ainult selleks, et pärast platsi ületamist kitsukesest keerdtrepist jälle alla laskuda. Või taheti näha videoprojektsiooni ajaloolisse Harju mäe bastioni raiutud augus, nagu seda võib kohata Euroopa kaubamajade fassaadidel; sinna kõrvale, bastioni vallikraavi aga detailplaneerijate kavandatud kaldkatusega parkimisplatsi, mis oleks varjanud osa bastionist, või hoopis kogu mäge modernistlikuks terrassidesüsteemiks kujundatud kompositsioonina.

Kõik need ühel või teisel moel valitud lahendused oleksid lõppenud Tallinna väljalülitamisega ajaloolise pärandiga linnade nimistust, kõnelemata sellest, et ühelgi tänapäeva haritud arhitektil ei tohiks puududa ajalooline mõõde. Kui me ei austa ajaloolist loomingut, ei hinda me ka iseenda tehtut, luues eelduse selle hävitamiseks, sest peagi on ignorantide uudisloomingki ajalugu. Nii on läinudki mitmete varasemat eitanud nõukogudeaegsete arhitektide ehitistega!

Usun, et oma ajalugu aktsepteeriva hoiaku, arhitektoonilise selguse ning suhtelise odavusega jõudis kõigist varasematest ideedest ainsana realiseerimiseni just Vabaduse kell. Olen ammu meie kutsutud ja seatud arhitektuuriajaloolastele püüdnud selgeks teha, et kogu Vabaduse väljak tuleks kaitse alla võtta - kui ainuke nii suurejooneline modernistlik plats, mida ümbritseb ka ajastule iseloomulik väärthoonestus.

Kui veel vaadata vanu fotosid, selgub, et just Vabaduse väljak oli Eesti ajal ainus kehastunud Vabaduse Monument, mida nii okupatsiooni- kui ka uue kapitalismi kümnendid on räsinud ning muutnud selliseks, nagu ta praegu on.

Kell loob võimalused
Vabaduse kell oli autorite esimene katse taasväärtustada eestlaste üht pühimat modernistlikku paika, mida saab veelgi edasi arendada kogu sõidukitevoolu maa alla viimise, platsi omal ajal ümbritsenud haljastuse ja lippuderivi taastamise ning selle kunstipärase sillutamisega, kus hommikul võiks olla taastatud Tallinna kunagine keskturg, ning õhtuti võiks vaiksel väljakul korraldada massiüritusi.

Just sellisena muutuks Vabaduse väljak vabaks, osalusdemokraatia sümboliks - avalikuks ruumiks ja uuesti Pühaks Paigaks. Sedaviisi muutuks siinne linnaruum okupeeritud Nõukogude provintsilinna ebamäärasest platsist taas euroopaliku pealinna väärikaks keskuseks - sääraste lahenduste näiteid ei ole vaja kaugelt otsida.

Just seda taotlesid ka Vabaduse kella autorid ning esitasid ka täiendava ideena oma võistlustöös, ja usun, et seda mõistsid töö väljavalijad, kes nägid sel hetkel kaugemale kui mõned kitsarinnalised arhitektid ja kunstnikud. Ja tõesti, kui vaadata linnaehituse ajalukku, on nii mõnegi ajaloos olulise lahenduse ellu viinud hoopis otsustusvõimeline poliitik, mitte jõuetu spetsialist. Ka Tallinn vajab oma tulevikuks enam suurejoonelisi, ent ajaloo suhtes kultuursemaid lahendusi.

Vabaduse kell ei ole üksnes kaks sammast, mis peegeldavad meie minevikku ja olevikku. See organiseerib objektina ka meie tulevikku, andes oma ilmastikule reageerivate materjalide ja valgustusega võtme tema polüfunktsionaalseks kasutamiseks.

Näiteks võib siin president vastu võtta paraadi, taustaks monumentaalne Kaarli puiestee. Kui avada tenniseväljakute plank ning lasta vallikraavi vesi, nii nagu ta seal kunagi oli, lisandub koos säilitatud Harju mäe bastioniga siiakanti veel midagi võimsat. Siin on võimalik väliskülalistele korraldada tseremooniad, viies nad seejärel piki puiesteed teise otsa rajatud Okupatsioonide Muuseumi, kus mul saatuse tahtel õnnestus kujundada ekspositsiooni koos kahe rongi arhitektooniga. Sedaviisi oleme juba ühe aastaga rajanud kesklinna olulisse piirkonda kaks ehitist-sümbolit, milles ajalugu liitub kaasajaga! Ka sellele mõtlesid kella autorid.

Miks mitte just siin päikesest süüdata laulupeotuli, miks mitte tuua just siia langenud vabadusvõitlejate mälestuseks lilli ja küünlaid, korraldada perekondlikke tseremooniad või nüüd juba korrastatud platsil kella ees süüdata isegi jaanituld. Vabaduse kell kui sümbol, kui ajanäitaja, kui valgusobjekt, kui tribüün, kui kunstiteos annab selleks palju võimalusi. Nii nagu muutub igas muutuvas aastaajas ja päevas, muutuvas ilmastikus, pimeduses ja valguses selle arhitektooniline pale, nii võime kella kasutusele leida üha uusi lahendusi, olgu selleks kas või esmaarmunute esimene suudlus siinsetel treppidel.

Kell kui sümbol
Selles peitubki objekti kaasaegsus, et ta pole tardunud 19. sajandi kivi- või pronksmonstrum, vaid uute võimaluste sümbol. Ja kui mõni rumal tuleb kella sambaid kraapima või värvipihustiga sodima, siis kell elab ka selle pätluse üle, sest lollpeast kõrgemal jääb ta ikkagi puhtaks ning demonstreerib oma vaimset üleolekut tühisustest, sest lõppeks väljendavad ka soditud sambad meie ühiskonda nii nagu säravad ajanäitajad seda osa eesti rahvast, kes võitles iseseisvuse ja taasiseseisvuse eest. Ka sellele on autorid mõelnud.

Juba projekti algusest peale on Eesti ajakirjandus täis olnud ilkumist ning mõttetut möla. See näitab ainult teatud rahvakihtide suhtumist Eesti Loojasse. Meie pole vastu sõimanud ja oleme oma tööd teinud, lisaks allakirjutanule ka arhitekt Kristel Jaanus, insenerid Jaan Port, Andi Klaan ja Tõnu Roosileht, paljud linnavalitsuse ametnikud ning Restori ehitajad.
Me oletame destruktiivse nõmeduse vastu asetanud loova töö. Meie tellija on olnud soliidne, linnajuhid ei ole loojatele oma erisoove dikteerinud ning ehk seetõttu ongi kõik kulgenud ladusalt. Kui Vabaduse kella hakatakse kutsuma Savisaare või Keskerakonna omaks, siis parteitu loojana kinnitan, et kui ka teised poliitikud oleksid nii head tellijad, oleks meil kindlasti ka riigi keskne Vabaduse Monument juba valmis!

Vabaduse kell kuulub kõigile tallinlastele, ka kõigile poliitikutele, aga kindlasti ka kogu eesti rahvale. Kunstiteosena kutsub ta kindlasti esile erinevaid arvamusi, sest inimeste maitsed ja arusaamad kunstist on väga erinevad, sümbolina teenib ta aga meie kõige huve, ning kes kella kui sümbolit ei mõista, ei mõista ilmselt ka seda loovat tööd, mida Eestis juba 12 aastat tehtud on ja tänu millele on võimalik liituda Euroopaga. Sellisena on Vabaduse kell sümboliks ka meie liitumisele!

Loe: SLOLeht 19.12.2003