Uudised / Artiklid

MARGIT MUTSO: Hall Linn linnahallita

17.03.2004

Eesti Päevaleht 17.03.2004

Linnahall on vaieldamatult 1980. aastate et mitte öelda sajandi tähtteos Eestis. Ja mitte ainult. Nõukogude periood, mida me praegu veel negatiivses valguses meenutame, on meile jätnud stiile ja märke, mida enamikul maadel pole.



Ehkki meie jaoks veel negatiivse varjundiga, rikastavad tolle aja silmapaistvamad hooned nii meie arhitektuuri kui ajalugu. Tallinna keskaegse vanalinna kõrval pakuvad just need ehitised “läänest” tulijale järjest suuremat huvi.

Kultuuri asemel korterid
Esmaspäevases Terevisioonis esitlesid Taani ja Rootsi arhitektid aga sootuks teistsugust arvamust. Eestlastele edastati juba korduvalt ühest suunast tulnud sõnum: linnahall on suur ja mõttetu, see tuleb lammutada, mereäär vajab avamist ja siia tuleb “kõigile linnakodanikele avatud waterfront” suurepäraste korterelamutega paljudele linnakodanikele!

Olen oma Lääne kolleegide avaldusest nördinud. Eks me kõik oleme mingil määral oma tellijate suuvoodrid ja mõistan, et tellimus on ahvatlev, aga pisut respekti võiks ka teiste loomingu ja asjatundjate hinnangute suhtes üles näidata. Siiani on vähemalt meie oma arhitektid seda suutnud.

Linnahalli eksistents on sattunud ohtu. “Kole maja”, “majanduslikult mittetasuv”, “tehniliselt vananenud, et mitte öelda varisemisohtlik” – need on järjest tihedamini ajakirjanduses kõlavad fraasid, mille abil püütakse üldsust veenda, et hiigelehitise aeg on läbi ja mereäärne kõrgehinnaline maatükk vajab kaasaegset lähenemist ning kasumit tootvaid hooneid.

Üleskutseid ilmestavad mitmed hirmutavad arvutused linnahalli ülalpidamiseks vajaminevatest summadest, mis peaksid tulema maksumaksja taskust, ning kahtlused hoone muinsusväärtuse kohta.

Oletame, et Linnahall lammutatakse ja paari aasta pärast on sel kohal uued, tipptasemel elamud water-front’iga ning rahvas unustab kunagise kontserdipaiga. Ka omaaegne “Karla katedraal” Rävala puiesteel on selleks ajaks unustatud, sest seda ümbritseb uus moodne kinokeskus ning endise hoone jäänused mõjuvad selle küljes vaid tüütute ripatsitena. Oma ebaökonoomsust on selleks ajaks kindlasti veenvalt tõestanud ka rahvusraamatukogu Tõnismäel ning ärimeestel pole raske linnaisasid veenda, et ka see koht vajab linnakassa röövli asemel kaasaegset tasuvat uushoonestust. Inimesed harjuvad uue olukorraga ja varsti on “vastikut nõuka aega meenutavad kahjulikud tüütused” kõrvaldatud.

Ainult et ajalooteljele jääb tühik. Noortel arhitektuuritudengitel ei jää muud üle, kui uurida endist võimsat linnahalli oma õppejõu koostatud arhitektuuriraamatust 6 korda 4,5 ruutsentimeetriselt mustvalgelt fotolt. Tallinn muutub järjest enam linnaks, mis sarnaneb kõigi teiste Euroopa linnadega, kaotades kihte oma ajaloost ja mitmekesisusest, muutudes halliks ühtlaseks keskpärasuseks.

Eelmisel nädalal, pärast esmakordset osalemist Tallinna arhitektuurinõukogus, jäi mind kummitama üks arhitektuuriväline küsimus: miks ehitatakse Suur-Ameerika tänavale uus hokihall ning miks on vaja lõhkuda Sakala keskuse 1000-kohaline saal selleks, et asendada see suurema, 1800-kohalise saaliga, mis mõeldud peamiselt muusikalide jaoks. Ning miks on vaja lisada siia veel hulk konverentsi- ja kinosaale, sel ajal kui kõvahäälselt nõutakse linnahalli lammutamist, põhjendades sealse jäähalli ja kergesti sektoriteks jagatava saali mittevajalikkust?

Võimalusi on mitu
Ja veel. Miks pidasid riik ja linn vajalikuks doteerida Saku Suurhalli rajamist üle paarikümne miljoni krooniga, seejuures kahekümne aasta vältel leidmata raha linnahalli remondiks? Kui eraomanik oma muinsusväärtuse eest hoolt ei kanna, võib selle omanikult võõrandada. Muinasväärtus on kogu riigi väärtus ja see pole inimese isiklik asi, kas ta laseb majal laguneda või hoiab korras. Kui aga maja kuulub hoolimatule linnale...?
Mis oleks alternatiiv lammutamisele? Säilitame eelmainitud hooned, mille ülalpidamine nõuab järjest suuremaid dotatsioone? Või ehitame omaaegsed kõrged ja suured ruumid väikesteks ja ökonoomseteks ning täidame kommertsfunktsiooniga? Või lubame neile peale ja ümber ehitada tulutoovaid hotelle, kortereid ja kohvikuid? Karta on, et ilma kompromissideta läbi ei saa. Aga kui kaugele võiks nendega minna? Kas piisab, kui säilitada hoonete üldvorm, lubades uusi avasid, kapitaalseid sisemisi ümberkorraldusi ja pealeehitusi? Linnahalli ümber on veel viis hektarit maad, laseme selle tihedalt täis ehitada, et projekt koos halliga ära tasuks? Või müügu linn see viis hektarit ilma linnahallita ja investeerigu saadud raha hoone remonti? Isiklikult arvan, et riik või linn võiks kontsertsaali oma hoole alla võtta ja ülejäänud osa hoonest jätta erakapitali arendada. Eesti riigil võiks olla ju koht, kus Euroopa Liidus olles konverentse pidada. Kindlasti on siin veel mitmeid mõeldavaid stsenaariume, ainult et nende leidmiseks peab tahtmist olema, seda eelkõige linna ja riigi tasandil.
Margit Mutso

Loe: epl 17.03.2004