Uudised / Artiklid

VERONIKA VALK: Monumentaalkunst linnaruumis – oma ja võõra asjatud otsimised

29.07.2004

Diskussioon meedias, kas parun von Münchhauseni kujutav skulptuur-purskkaev sobib Tallinna või mitte, on nonsenss.

Tõelise tänapäevase monumentaalkunstiga pole kogu lool erilist seost – vaidluse käigus ei küsita sisulisi küsimusi. Kahtlemata oleks väga camp Irina Didenko ja Igor Burlakovi teose ilmumine meie linnaruumi ja räägiks nii mõndagi siinsete elanike mõttemaailmast.
Nii kummalisele objektile peaks alati koha leidma, tegemist on ju kurioosumiga!

Küsimus jääb aga õhku – mis koht see meie elukeskkond – linn – ikkagi on? Kas see, kuhu võimalikult palju veidraid asju kokku kuhjatakse, et inimesed saaksid ahhetades mööda tänavaid käia, a la antiigipoes või kunstimuuseumis? Muuseas, mõni konsensusele toetuv analoogne kontseptsioon teeks Tallinnast siinsete mõtte- ja maitse-eelistuste tõttu maailma mastaabiski päris erilise linna. Ja see ei ole iroonia, vaid kompliment. Üha globaliseeruvas maailmas on järjest keerulisem millegi ainulaadsega silma paista. Kuid isegi sel juhul peaksime kõvasti pingutama ja vindi päris põhja keerama, et näiteks Riiale silmad ette anda.

Kaasaegsemad lahendused
Või on linn see koht, kus iga vajalik ja mittevajalik, väike või suur asi on omaette kunstiteos? Et näiteks kogu tänavavalgustus on ülelinnaline valgusskulptuur või teede asfalteerimine keskkonnakunst? Tavalisel metroolgi on kõik urbanistliku maakunsti omadused olemas. Täna toimib selline protsess linnades peaaegu iseenesest, miks siis mitte teadlikult ja teadvustatult? Kaasaegne monumentaalskulptuur on ka see, kui keegi ütleb, et kõik järgmisel aastal taevast tulevad välgud on tema kunstiteos.

Traditsiooniliselt ei saaks sellist lauset kuidagi kunstiks pidada – välk sähvib kunstniku tahtest sõltumatult. Siin on aga keegi, antud juhul Leonhard Lapin, ühe imeilusa ilmastikunähtuse kõigi jaoks teadvustanud. Linnajuhid võiksid samamoodi teadvustada igapäevased argised toimingud ja lasta neil minna suure [loe: monumentaal-] kunsti teed.

Küsimus on mõtteviisis – monument ei ole enam ammu vaid au- või mälestussammas ega traditsiooniline mälestusehitis. Monumentaalkunst on aga jätkuvalt üldistatud ideega suurejooneline ansamblikunst – süsteemikogum. Mind huvitab hoopis küsimus, millisest süsteemikogust me tänases linnaruumis räägime ja milliste sõnadega. Väga hea monumendist mõtlemise väikesõnastiku leiab näiteks 2001. aasta Kunst.ee esiknumbrist. Sealne hüpotees, et rändrahnud on eestlaste jaoks need “päris” monumendid, kõlab minu jaoks palju usutavamalt. Alternatiiv Didenko-Burlakovi Münchhausenile Ülemiste vanakese näol ei oleks parem lahendus, kui vanakese füüsiline kehastus jääks analoogselt figuratiivsesse vormi. Mis on hallivanamehe fenomen? Hirm üleujutuse ees! Efektse, kohamüüdiga seotud, unikaalse ja emotsionaalse monumentaalskulptuuri saaksime Tallinnale siis, kui suudaksime selle ohu visualiseerida. Näiteks halona Ülemiste suunal või iga uusehituse tellingutelt kostva sosinana “uputus, uputus…”.

Von Münchhausen – võõras linnas
•• Teade sellest, et Tallinna linnavolikogu liige Irina Didenko ja tema mõttekaaslased soovivad kinkida pealinnale legendaarse seikleja parun von Münchhauseni purskkaev-kuju, mis võiks leida koha vanalinnas, tekitas meedias elavat vastukaja. Humoorikas projekt poolikust hobusest, kes isukalt ämbrist vett ammutab, mis omakorda teisest otsast välja vuliseb, tekitas küsimusi keskkonda sobivuse kohta.
•• “Tallinna kultuuriväärtuste ameti juht Külli Holsting lausus, et ei leia Münchhauseni seost Tallinnaga.
•• Ajaloolane Jüri Kuuskemaagi ei mõista, mis on Tallinnal ühist Münchhauseniga. “Sama palju kui vanalinna pugenud kabareel “Tutanhamon”,” märkis ta.
•• Kuuskemaa leidis, et kui kuju teha, siis hoopis kohalikest kangelastest, ning pakkus ühe võimalusena Ülemiste Vanakest. “Münchhausen pole meie poiss ega ole ta ka Tallinnas käinud.” Samas märkis ta, et skulptuuri idee on värskendav”. (PM, 15.07)

Loe: epl 26.07.04