Uudised / Artiklid

TRIIN OJARI: Ettekanne EALi 83. sünnipäeva matineelt

03.11.2004

Järgnevad kaks arutluskäiku on teineteist täiendavad ja sobivad illustreerima ehk ka Eesti väikesel arhitektuurimaastikul puhuvaid tuuli. Kaasaegne kommertsruumi sünnitav tarbijaühiskond on pannud mitmete tendentside peale murelikult vaatama, sajandeid nooblit ja selgepiirilist eriala praktiseerinud arhitektid on ühtäkki pidevas üleminekuperioodis, kus “kõik, mis kindel, haihtub õhku”. Ühesõnaga, kahe järgneva jutu märksõnad oleks arhitektuur kui bränditoode ja arhitektuur kui lubadus kadunud ühistundest.

“Reaalsus on see, et enamik inimesi ei mõtle ei arhitektuuri ega arhitektide peale kuigi palju, kui üldse. Briti arhitektide ühingu ajakirja korraldatud küsitluse kohaselt suutis vaid 13 protsenti vastanutest nimetada kolme kuulsa arhitekti nime – kolmandik neist teadis Frank Lloyd Wrighti ning mõned ka Le Corbusier’d. Briti moodsa arhitektuuri lemmikmajana nimetati muuhulgas St. Pauli katedraali! Seega vaatamata suurenenud artiklite hulgale ja staararhitektide üleshaipimisele ei tea suurem osa inimesi teemast midagi. Põhjus on lihtne – enamik inimesi omandab teadmisi asjade kohta igapäevaelust, isiklikust kogemusest. Eluea jooksul puutub igaüks aeg-ajalt kokku hambaarsti, juristi või ettevõtjaga. Vaid vähestel on põhjust nii lähedalt suhelda arhitektiga. Sellest vaatevinklist on arhitektid efemeersed ja haruldased olendid ning avalikkus või poliitikud ei saagi teid seepärast tõsiselt võtta – mitte et arhitekte vihataks, neid lihtsalt ei tunta.
Võib tunduda, et selline mõttearendus on vale ja tegelikult on arhitektid hästi teada nii nende hoonete kaudu, mis meid ümbritsevad kui meediahuvi abil, mis nutikamaid saadab. Tõesti, kui rääkida erialas toimunud muutustest, on üheks silmatorkavamaks jooneks ringirändavate staararhitektide teke, kes eriala mainet avalikkuse silmis tõstavad ning tõukavad noori inimesi õppima eriala, mida saadab imidž ning kuulsus. Staarid annavad lootust: et arhitekt võib saavutada teatud laadi kuulsust ning et tema oskusi märgatakse. See toob kaasa ka ebamugavust, kuna rõhutab samal ajal koguse seda segadust, arusaamatusi ning kadedust, mis arhitektide tegevust ümbritseb. Ameeriklane Robert Gutman on oma arhitekti professioonist rääkivas raamatus tõdenud, et arhitektuurne teenus on laienemas ja mitmekesistumas ning pessimism, millega räägitakse eriala tulevikust, tuleneb ühe teatud, ainu-prevaleeriva perioodi hääbumisest – kus arhitekt kontrollis kogu ehitusprotsessi ja hoidis kõrgel moraali lippu. Tänapäeval kanaliseerub aina rohkem ehitustegevusest mõnda suurde büroosse, kus huvi moraalse puhtuse vastu – määratledes seda kas siis sotsiaalse või esteetilisena – on korporatiivsete eesmärkide kõrval teisejärguline. Arhitektuuri rikkam, emotsionaalne pool sellega kaotab ja kui Gutmanil on õigus, on ees huvitavad, ent kultuurselt vaesemad ajad.

Tänapäeval ümbritseb meid palju hästi teostatud, siledat ja läikivat, aina ühetaolisemat arhitektuuri, mis on sündinud sellest uuest, tärkavast arhitektuurse “tootmise” süsteemist. Kõik need büroohiiglased või ka näiteks muuseumiarhitektuur. Sellised hooned pakuvad tihti kohest elevust ning õhutavad rääkima tähendusest arhitektuuris – otsekui oleks see detail, mida hoonetele külge annab õmmelda. See on õõnes ja vaid arhitektuurse protsessi olemusest välja kasvanud viis. Tuginemine teatud emotsioonile või traditsioonile muudab arhitektuuri taas elujõuliseks. Sellised majad moodustavad kogusummast alati vaid väga väikese osa, kuna nõudlust nende järele ei sätesta lai publik, vaid väike arhitektuurimaailm ise. Kui see maailm taganeb, on oht, et rahuldutakse vaid mõne väikse kunstilise elemendi lisamisega standardsele tüüpmajale.
Victor Hugo kirjeldab oma raamatus “Jumalaema kirik Pariisis”, kuidas trükisõna – raamat – tapab narratiividerohke, originaalse, “jutustava” (kiriku) arhitektuuri. Mõneti näeme me kaasajal, pärast raamatu 500-aastast valitsusaega, selle imago, kujundi kättemaksu. Sõnad maksavad vähem kui pildid, meie kultuur toitub kujundeist. Arhitektuuri kaugem ülesanne pole seega mure, kuidas kindlustada oma turuosa või kuidas end avalikkusele paremini presenteerida. Tuleb taltsutada see põnev, korratu, liiderlik loom, õppida kontrollima meie kultuuri vastupandamatut iha kujundite järele. Arhitektuur on visuaalne asi ega saa vältida kasulõikamist sellest pidurdamatust ihast. Reaalsuse ja kujundi vahelisest pingest sünnib arhitektuuri alatine külgetõmbavus.

Selle mõtteavalduse (artikli) autor on tegelikult briti arhitektuuriprofessor Andrew Saint, ja eelkõige peab ta silmas tendentse Inglise arhitektuurimaailmas, ent globaalajastu on teinud oma töö ja samahästi kehtib öeldu ka siin Eestis. Arhitektuur on ühteaegu nii imaginaarne kujutluspilt kui ahvatlev pilt ajalehe kinnisvaraküljel või ehitusplatsi reklaamtahvlil. Arhitektuur on tarbijamaailma toode, mille reklaamimine allub kõigile turureeglitele ja mis Photshop’i abil sünnib nii lihtsalt. Mis edasi saab, kui ehitusplats kaob, reklaamtulp võetakse maha ja maja on valmis, see seda maailma niivõrd enam ei huvita. Siit koorubki lahti järgmine painav probleem – küsimus arhitektuuri sotsiaalsest rollis, tema vastutustundes, ühiskondlikus hõlmatuses.

Hollandi kriitik Ole Bouman on provokatiivne ja küsib, kas selline probleemiasetus pole üldse üleliigne – eriala, mis on niivõrd kallis, nõuab nii paljudelt inimestelt nii palju aega eesmärgi saavutamiseks, mis asub ühiskonna keskmes ja on kõigile nähtav – ei saa iial vaid iseenda pärast eksisteerida. Samas on selline probleemiasetus ka vältimatu, sest ükski eriala või kunstiliik ei vaja välist õigustust, põhjust või motiivi sama palju kui arhitektuur. Arhitektuuril pole kunagi õnnestunud päriselt end tühjendada funktsionaalsest tähendusest. Tal on alati programm. Küsimus ongi, kuidas arhitektuur nüüd, pärast aastaid kestnud postmodernistlikku osavõtmatust, filosoofilist dekonstruktivismi ja digitaalseid vormieksperimente saaks taastada mingilgi määral oma sotsiaalse tähenduse. Muutuda osaliseks. Pakkuda midagi avalikkuse heaks.
Näiteks oli gooti arhitektuur vägagi “kaasahaarav”, ühiskonda hõlmav – nimetud töölised veetsid terve elu ühte kirikut ehitades. 20. sajandi alul töötas loendamatu arv elamuühistuid ja reformiste välja uusi elamustandardeid, moodsat kodu massidele. Mõlemal juhul kehastas arhitektuur immateriaalset eesmärki, oli aken paremasse maailma. Ta oligi mõeldud laiadele rahvahulkadele. Ka kaasaegne retroarhitektuur rahuldab klienti, ometi on sellest kõigest puudu visioon, utoopiline noot. Siit ka küsimus, kas tarbijakeskne ehitamine seadustab arhitektuuri uuesti?
Tänapäeval pole enam 20. sajandile omast progressiusku, utoopilist tegutsemist ühise sotsiaalse õnne nimel. Meie kaugele arenenud individualismi ajastul pole ühiskonna nimel tehtud tegu lihtsalt mõeldav. Võiks koguni mõelda, kas vastutustunde küsimus pole kui marketingitrikk – kas suurte maastikukujunduslike või infrastruktuursete projektidega tegelemine on märk sotsiaalsest närvist või lihtsalt püüd leida uusi kliente? Loomulikult võib selliseid teemapüstitusi küünilisteks pidada – hõlmatus, mis lähemal uurimisel pole midagi muud kui kuuletumine turureeglitele, on liba-hõlmatus, kuna seal pole riski, ta ei taha midagi muuta.
Arhitektuur, mis täidab niivõrd häguseid nõudmisi nagu eluase, kinnisvara ja ruutmeetrid, ei oma iialgi nägemust neist väljakutsetest, mis juba praegu eksisteerivad. Nagu näiteks uus, polariseerunud ühiskond või linnad, kus elanikkonna enamuse moodustavad sisserändajad. Rahvastik, mis pensioneerub in corpore. Või inimsuhted, mis enam ei sõltu füüsilisest lähedalolekust; mobiilsus, mis enam ei leia aset A ja B vahel, vaid on A ja B ühekorraga.
Küsimus ruumist jääb alatiseks arhitektuuri lunastuseks. Ent arhitektuur peab kindlustama, et see poleks kunagi lihtsalt küsimus ruumist, vaid alati küsimus visioonist.

Seega – arhitektuur jääb alati oluliseks, hõlmavaks ja erutavaks niikaua, kui temas on nägemus, kuni ta oskab balansseerida selle reaalse ja imaginaarse, kujundliku ruumi vahelisel pingeväljal. Niikaua, kui on selliseid arhitekte – siinkohal õnnitlused 83 aastat Eesti professionaalset arhitektuurikultuuri edendanud liidule!