Uudised / Artiklid

TRIIN OJARI: Millise linnapildiga küll lüüa?

04.11.2004

Eesti Päevaleht 22.20.2004

Tallinna linnavalitsuse korraldatud visioonikonverents oli sündmusena tähelepanuväärne. Üks tsiviliseeritud linn peabki end ju mõtlemisvõimelise ja tulevikku vaatajana promoma.
Alati võib muidugi õelalt küsida, kus need visioonid seni olid ja kas pole mõne tulevikusooviga hiljaks jäädud. Ometi oli see esimene kord, kus linnapea(d) nägid linnaehitust olulise arengumootorina ja avastasid arhitektuuris peituva sümbolväärtuse. Arhitektuuriteadlasena huvitas mind eelkõige, milline linnaruumiline nägemus esinejate jutust välja koorus.

Oma Manhattan
Sümbolitest rääkides on kõige silmatorkavam linnavalitsuse kiindumus Tallinna “oma Manhattani” kujundisse, mis reklaamib hästi kuskil koridorides sündinud soovunelmat Tallinnast kui Põhjamaade finantskeskusest. Pärast teemaplaneeringuteta ehitatud Ühispanga torni valmimist on võim edu-Eesti hiilgusest ja viletsusest rääkiva Tartu maantee kvartali “oma” plaani osaks teinud – tõsi ta on, madaltiheda linna visioone pole vist mõtet enam promoda.

Et kõrgusest on eesmärk omaette saanud, näitas ka Edgar Savisaare retooriline küsimus, miks ei võiks Euroopa kõrgeim hoone kerkida just Tallinna. Muide, Euroopa kõrgeim maja on tänavu Moskvas valmiv 54-korruseline Triumph Palace, mis Tallinna silueti mastaabis tähendaks kaks korda kõrgemat Radissoni hotelli.
Linnaehituslikust aspektist andis Savisaare ilmselt veel linnapeana kirjutatud kõne ülevaate olulisematest ehitustandritest: juba valminud Viru keskusest, kavandatavast suurest kahekorruselisest Vabaduse väljakust (nagu Stockholmis!) ning Tivoli lõbukvartalist.

Mereäär äärelinnastub
Meelde jäi ka oluline elamu-ehituslik ennustus – seoses elukalliduse tõusuga seiskuvat trend linnast kaugemale kolida (loe: maksude äravool lakkab) ning pealinna tuleb kortermajadega tihendama hakata. Õige mõte, aga viidati poleemilistele kortermajadele Pirital kui heale näitele.

Pilvelõhkujate kõrval on linnale teiseks sümbolväärtusega võtmeküsimuseks kesklinnaga piirnev mereäär. Viimase kümne aastaga on ala täitmiseks tervikuna või osade kaupa korraldatud vähemalt neli avalikku planeerimisvõistlust, ent krunthaaval erakätesse läinud maa-ala on parema idee puudumisel muutumas odavate ostukeskustega äärelinnaks. Pärast ebaõnnestunud linnahalli-projekti on linn ohtralt välisnõustajaid võõrustanud ning abilinnapea Peep Aaviksoo poolt ette kantud sadamaala visioon oli ilmselt vahekokkuvõttena suuresti välisinvestoritele suunatud. Paraku ei koitnud lubaduse tagant teha 20 aastaga paigast Euroopa atraktiivseim sadamaala mingeid konkreetsemaid nägemusi.

Et jutt käib ikka linnaruumist, oli esinema palutud ka arhitekt. Vilen Künnapu mandala-maju kui “linna nõelravi” võis võtta kui väikest vahepala, lõdvestavat feng-shui rubriiki muidu asises majandusajakirjas. Teisalt oli arhitektina tema sõnum ärimaailmale ja meediale ühene kunstnikupositsiooni kinnitamine – laske meil, hulludel geeniustel, projekteerida ja ehitada, kõik muu on tühi-tähi. Mõeldes nüüd suurema osa arhitektide püüdlustele olla kaasarääkija alates linnaehituse strateegilistest küsimustest kuni avaliku ruumi disainini välja, võib arvata, et räägitu põletas mõnedki rajatud sillad.

Kokkuvõtteks oli ju ilus kuulata linnapead rääkimas linnast kui kultuurikeskkonnast ja sellest, et see peab soodustama talentide sündi. Ja et Talsingi idee on vägagi päevakorral, ainus küsimus on, kuhu tuleb kaksiklinna peamaja. Samas jäi kujuteldav linnaruum konverentsil reklaamkulissiks, kuhu loosungeid kleepida, sisulisemat ettekujutust, millega siis lüüa – lõbumajandusega, rahuliku elamurajooniga skandinaavia pensionäridele, kaine bisnis-look’iga – ei tekkinud. Seni on meil endiselt üks turistilõksust vanalinn ja üks suur kaubahoov, mis selle müüride taga laiub.