Uudised / Artiklid

AET PIKK: Lauluväljak majade jalust kas või Türile

04.11.2004

Eesti Päevaleht 26.10.2004

Aet Pikk, arhitekt, TTÜ teadur

Linn on juba 70 aastat keelanud Pirita tee äärde uusi maju ehitada, et lauluväljak ja selle ümbrus oleksid avatud kõigile. Nüüd hakkab suhtumine muutuma.
Linn pakub linlastele arutamiseks Pirita teele kavandatud uut suurelamut. Vaevalt et puhtast rumalusest ei ole varem osatud Pirita tee äärt elamuid täis ehitada. Milleks sõita Meriväljale või Lasnamäele, kui olnuks võimalik juba siin maha potsatada. Pirita suund hoiti siiski kõigile avatud kesklinna-lähedase loodusliku puhkealana isegi NSV Liidu ajal. Kuidas oli vanasti?

Suur osa Pirita tee äärsest maast kuulus kunagi põllumaana põllumeeste seltsi liikmele Johannes Mürkesele, kes suri 1920. aastate lõpul. Testamendis määras ta, et ala jääb tema lese kasutada kuni tolle surmani, edasi tuleb vara kasutada vaestekooli tarbeks. Sellist asutust aga veel polnud, ja ka lesk elas. Seega sõlmiti 1930. aasta paiku esialgu 35-aastane rendileping laulurahvaga lauluväljaku ja näitusekorraldajatega näitusteväljaku rajamiseks. Sellest alates hakatigi siin pidama laulupidusid ja aastanäitusi.

Tallinna 1932. aasta ehitusmääruse vastuvõtmisest alates ei lubanud linn Kadrioru ja Pirita vahele elamuid ehitada. Mereäärne ala oli ette nähtud avatud parkmetsaks kogu linnarahva jaoks võimalike üldrahvalike eriotstarbeliste rajatistega: esialgu lauluväljak ja näitusteväljak. Pirita poole pidi rajatama vabaõhumuuseum, hiljem lisandus memoriaalansambel.

Muuseumpargi rajamiseks kutsuti toona kohale ka Stockholmi Skanseni spetsialistid. Oli ju Skansen maailma esimene rahvuslikku kultuuri ja arhitektuuri propageeriv vabaõhumuuseum. Toona õppisid rahvuslikke väärtusi pealinna keskel asuval saarekesel tundma kõik rootsi arhitektuuriüliõpilased. Sellel oli omakorda märkimisväärne osa põhjamaise rahvusromantismi kujunemisel.

Rootslaste eeskujul kavandati meie vabaõhumuuseumi juurde väike lasteloomaaed. Projekti koostas 1946. aastal arhitekt Anton Soans. Nõukogude otsustajad leidsid parema olevat rahvuslikkust propageeriv asutus kesklinnast kaugemale paigutada ning mitte siduda lõbustustega.

Sünnib uus Lasnamäe
Kui on tõsiselt kaalutud ja otsustatud, et Tallinnal on vaja uut elurajooni ja selle ainuvõimalik koht on rannaala Pirita tee ääres, siis tuleb asi tervikuna ette võtta ja korralikult planeerida. Tulemas on ju uus, veidi klaasisem ja värvilisem Lasnamäe. Ükshaaval ja hiilivalt planeerides võib juhtuda, et hooneid ehitatakse järjest üksteise vaateid sulgedes või tubasid pimedaks jättes. Peale elumajade on siia vaja ka tänavaid, parklaid, lasteaedu, kauplusi, võib-olla ka mõni pargike. Küsimust koos lahendades oleks tulemus ökonoomsem.

Kui keegi väidab, et segasest planeeringust võib hiljem tõusta uus kvaliteet, siis sellist lähenemist oleme katsetanud Lillekülas umbes 80 aastat. Juhuslikult jooni paberile tõmmates ei ole sugugi tõenäoline, et tekib hea majaprojekt. Seda ei saa juhtuda ka linnaplaaniga.

Kui tallinlased enam näituseplatsi ja lauluväljakut ei vaja, siis võib need ehk üle viia mõnda teise linna. Kuhugi Kesk-Eestisse. Näiteks Türile. Ka monumendi võiks sinna rajada, sest tundub, et Tallinnas on niisuguste asjade jaoks liiga kitsaks jäänud. Pealegi on Tallinnas antud valitud inimestele suisa füüsiline võimalus laulupeolistele ülevalt alla vaadata ning sellisena ei saa laulupidu olla enam kunagi päris püha toiming.