Uudised / Artiklid

TÕNU LAIGU: Kellele on vaja arhitektuuripoliitikat?

17.02.2005

Tõnu Laigu
EAL aseesimees
EV Kultuuriministeeriumi
arhitektuurikomisjoni aseesimees

Euroopas on aru saadud, et arhitektuuri kvaliteet on elukvaliteedi üks osa. Kuid nagu selgub, polegi see näiliselt selge tõsiasi nii selge ja iseenesest mõistetav siin Eestis. Uuesti ja uuesti tuleb sellest rääkida, Sisyphose kombel kivi mäkke lükata. 
 
Paljude jaoks on arhitektuur üks ebamäärane tegevus kuskil ehitamise ja kunstitegemise vahel. Segasemaks läheb olukord siis, kui hakatakse rääkima ehitatud keskkonna terviklikust kujundamisest või ruumilisest planeerimisest. Millise eluvaldkonna alla arhitektuur siis riigis paigutada? Milline on see ministeerium, kes valdkonnaga peaks tegelema? Kui see siduda ehitamisega, oleks loogiline, et arhitektuur oleks riigi ehituspoliitika osa. Kuid kuna ehitamine saab alguse arhitekti töölaualt, tundub arhitektuuri esmane positsioon ehitustööstuse jaoks pigem segav kui kaasaaitav aspekt. Majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumis arhitektuurile igatahes kohta pole. Riigi keskkonnapoliitika keskendub valdavalt inimese suhetele looduskeskkonnaga. Ehitatud keskkond lahutatakse looduskeskkonnast valitsuse otsusega. Keskkonnaministeeriumist tõrjutakse välja kogu planeerimisalane tegevus, riigi ruumiline planeerimine liigub sujuvalt siseministeeriumi haldusalasse. Samuti toetavad seda loogikat seadused. Seega arhitektuuril pole kohta ka keskkonnaministeeriumis. Veidralt kõlaks  seos:  siseministeerium ja arhitektuur. 

Jääb veel järele kultuuriministeerium, on ju arhitektuur kultuuri osa. Nii on see olnud sovetiajast alates, et arhitektuur on ehituskunst, järelikult siis kunst. Arhitektuuri jaoks jäävad järgi need palukesed, mis kunstist üle jäävad. Nii on see olnud aastakümneid. Riigi  kultuuripoliitikas on kunsti peatüki all tagasihoidlik alalõik, mis tegeleb arhitektuuriga, ausse on tõstetud arhitektuuripärand. Vaatamata kõigile katsumustele saab pärast pikki otsinguid kultuuriministeeriumist arhitektuuri jaoks uus kodu. Arhitektuur on ministeeriumi jaoks esialgu kui sohilaps. 

Olemasolevasse struktuuri assimileeruda on vaevaline. Oma koha otsimise nimel on EALi eestvedamisel tehtud tööd ligi kuus aastat. Initsiatiiv on tulnud selgelt altpoolt. Tegevuse tulemuseks on valitsuses heaks kiidetud “Eesti arhitektuuripoliitika” dokument (2002) ning sellele järgnev “Arhitektuurivaldkonna tegevuskava 2004-2008” (2004). Esimene paber võtab kokku olemasoleva olukorra riigis ja toob esile subjektid, kellest sõltub tegevus arhitektuurivallas. Teine paber määrab kindlaks peamised eesmärgid ja teed nendeni jõudmiseks. Tegevuste elluviimiseks vajaliku rahani veel ei jõuta, kuid eraldi eelarverida arhitektuuri jaoks alates 2005 aastast siiski tekib. Tänaseks on loodud Kultuuriministeeriumi juurde arhitektuurikomisjon, kes ajab selles vallas Eesti asja edasi. Silmapiiril on arhitektuurinõuniku ametikoht kultuuriministeeriumi juurde selle aasta mais. 
 
Valitsuse tasandil on hakatud aru saama, et arhitektuur on omaette nähtus ja et ehitatud keskkond on tegelikult omaette valdkond, mille reguleerimine vajab riigi poolt eraldi käsitlemist. Kuid endiselt on riik ooteseisundis - vaatame mis juhtub ja kuhu asi pöördub.  Omapoolne initsiatiiv on nullilähedane, kuid õnneks soosiv, endiselt oodatakse initsiatiivi altpoolt. Valitsuse suhtumist arhitektuuripoliitikasse mõjutab tublisti Euroopa Liitu kuulumine. Euroseadused sunnivad kohalikke ministeeriume tegelema arhitektidega: sotsiaalministeerium tegeleb arhitektide vaba liikumisega Euroopa Liidus, haridus- ja teadusministeerium võtab vastu määruse reguleeritud erialade õppe kohta Eestis, s.h. arhitektiõppe kohta, ministeeriumite eestvedamisel loodud kutsekoda kinnitab volitatud arhitekt V kutse, loetakse arhitektide Euroopa direktiivi. Kõik see on arhitektuuripoliitika osa.
 
On selgeks saanud, et eestlased ei aja arhitektuuripoliitika juttu üksi. Euroopa kõikides arenenud riikides on oma arhitektuuripoliitikad. Eriti pööratakse tähelepanu sellele teemale Hollandis, samuti Soomes ja Prantsusmaal. Viimaste initsiatiivil on loodud rahvusvaheline Arhitektuuripoliitika Foorum, kelle liikmed ei ole arhitektid ega planeerijad, vaid just riigid. Ka Eesti on tõenäoliselt valmis saama liikmeks. Koondumine ühisele platvormile annab tunnistust teema aktuaalsusest EL-s.  Euroopa Arhitektide Nõukogu egiidi all on koostatud nn. “valge raamat” Euroopa arhitektuuripoliitikast ning Maailma Arhitektide Liidu egiidi all sarnane “valge raamat” arhitektuuripoliitikast maailmas. 
 
Ühised teemad Euroopas, kaasa arvatud Baltimaades on põhjuseks, miks Eesti arhitektid  organiseerivad sel aastal rahvusvahelise arhitektuuripoliitikate foorumi Tallinnas 7. veebruaril. Nii jõuab sõnum arhitektuuripoliitikast selgemini Eesti avalikkuse ette. Seminari patroon on Hollandi Kuningriigi suursaadik Eestis Joanna M. van Vliet, kes esindab Eestis ka Luxembourgi, ELi eesistuja maad. Kaaskorraldajad on EV Kultuuriministeerium ning Eesti Kultuurkapital.

Artikkel ilmus kultuurilehes Sirp 04.02.2005