Uudised / Artiklid

MARGIT MUTSO: Laste elukäigu kujundavad linnad, mis me nende jaoks ehitame

01.06.2005

Kindlasti mõjutavad lapse arengut ja käekäiku teda ümbritsevad inimesed – perekond, õpetajad, sõbrad. Aga sama palju ka teda ümbritsev keskkond ning selle võimalused, samuti ahvatlused ja ohud.
Enamik inimesi elab linnas, seega võib öelda, et üks lapse põ-hilisi kujundajaid on tehiskeskkond. Ei saa kasvada suusahüp-pajaks, kui pole mäge, millelt hüpata; vähetõenäoline on areneda kunstiteadlaseks, kui kodukandis pole ühtegi näitusesaali.
Seega on linnaplaneerimine üks tähtsamaid tegureid lapse saatuse kujunemisel. Inimese planeeritud linnaruum on see, mis loob eeldused lapse arenguks või vastupidi – hävitab olemasolevadki võimalused.
Läbimõtlemata linnaplaneeringul on oma osa selles, et lapsed hulguvad tänaval ja otsivad lusti narkootikumidest, et nad ei leia linnas sobivat tegevust, et pole kohta, kus palli lüüa, rattaga sõita või koeraga jalutada. Enamik lapsi-narkosõltlasi väidab, et võttis esimese doosi igavusest – teha polnud midagi. Üha rohkem järjest nooremaid lapsi sukeldub virtuaalsesse keskkonda, millele päris linnaruumist väärilist vastast pole. Staadionid, pargid, muruplatsid kattuvad tihedalt ehitistega, maa läheb eraomandusse ning avalik ruum väheneb. Uus elamu katab krundi pea täielikult, mahutades hoovi vaid autosid.

Heal juhul leitakse linnavalitsuse survel koht paarile kiigele või liivakastile, kuid laps ei püsi igavesti 2–3-aastasena. Just teismeline vajab aktiivset tegevust ja suunamist. Siinjuures ei tohiks unustada, et linnas ei ela üksnes jõukad pered, kes on valmis võsukese hobide eest tuhandeid välja käima.

Ajame loomad linnast
Eraldi teema on laps ja loom linnas. Kummalisel kombel on hakanud maad võtma arvamus, et looma koht pole linnas ning järjest enam tekib paiku – ka rohealadel –, kuhu koeraga minna ei tohi. Jalutusväljakuid samal ajal juurde ei ehitata. See on veel üks moodus võtta lapselt kaudselt võimalus hooldada ja kasvatada looma ehk sisustada aega hea ja arendavaga.
Kes planeerib linna eba-sõbralikuks? Tallinna linnapea Tõnis Palts on süüdistanud halvas planeeringus arhitekte. “Terve talupojamöistus” ütleb, et see, kes jutid paberile veab, on süüdi tagajärgedes, järelikult tuleb arhitektid planeeringutest eemal hoida.
Aga kes tellib (kivistunud) muusika? Kui riik ja linn on uue elukeskkonna kujundamisel jätnud suhteliselt vabad käed erainvestoritele, tahtmata-suutmata ise tehiskeskkonna arengut märkimisväärselt suunata, siis ei maksa imestada, et majade vahele ei paista päike, et keksuplatsi asemel on parkimisplats ning majasein lõpeb krundipiiriga. Et kogu uuel elamualal pole väljakut pallimänguks, noortele koos-käimiseks, ei huviringe, klubisid ega treeningsaale.
Ükski Eesti seadus ega standard ei taga kvaliteetset elukeskkonda. Ükski ametnik ei tegele elamuehituspoliitikaga. See on põhjus, miks meie uued elukeskkonnad ei kannata mingit kriitikat võrdluses arenenud Euroopa riikidega. Elamupoliitikat teeb erainvestor, kuid tema huvid ei pruugi ühtida avaliku huviga.
Jõukamad lapsevanemad on laste tervise nimel valmis kolima linnast välja: värske õhk, oma aed, rahulik keskkond – need peaksid tagama lapsele kvaliteetse elupaiga. See ei pruugi tõsi olla. Kui linn pakub lastele võimalusi (treeningud, huviringid jne), siis linna taha maale kolimine lõikab võimalusi vähemaks. Sõit kooli ja tagasi võtab tunde, mis tähendab, et veel kord linna trenni sõita on võimatu. Enamikul vanematel pole aega lastele autojuhiks olla. Uutel eramualadel kohtab aga väga harva laste ühiseid mänguplatse.

Ennetus algab varem
Eesti poisid ei sobi sõjaväkke, narkosõltlaste ja HIV-positiivsete laste arv kasvab, varakult nõr-geneb nägemine, lapsed vajavad järjest rohkem psühholoogide abi – see on meie tänapäev, millest kujuneb homne Eesti. Kindlasti on vaja jagada puhtaid süstlaid ja tõsta arstiabi taset, kuid kas ei peaks ennetust alustama veel pisut kaugemalt ning suunama rohkem raha linnaplaneerimisse ja planeerimisseadustesse?
Arvan, et iga linn vajaks korralikku teemaplaneeringut, mis arvestab eagruppide vajadusi, mis pakub lastele raha eest ja tasuta tegutsemise võimalusi sees ja väljas ning eri aastaaegadel. Teemaplaneering peab käsitlema ka linna ohutust lapsele: kuritegevusriske, liiklust ning ka kujundusohte (piirded, trepid jms).
Alustamisel on Tallinna rohevööndite teemaplaneering, teen ettepaneku liita sellele laste-teemaplaneering.