Uudised / Artiklid

TRIIN OJARI: Steriilse ja igava arhitektuuri vääramatu võidukäik sadamas

21.07.2005

Eesti Päevaleht 16.07.2005

Sadamast tulija jaoks saab Tallinna kesklinn pärast Ahtri tänava äärde kõrge seina moodustava Admirali maja valmimist palju konkreetsema alguse.
Turisti tabab turvaline äratundmine: ta on saabunud tüüpilisse nn kiirelt arenevasse piirkonda, kus uus linn on kõike vana minema pühkides või kinni kattes ühekorraga valmis saanud ning näib seetõttu ühtlaselt steriilne ja verevaene. Pildilt ei puudu teatav skandinaaviapärasus ega Admirali maja nimesse ja arhitektoonikasse kätketud merelisuse müügijutt – illuminaatoraknad, reelingrõdud ja muu laevaatribuutikale viitav dekoor on viimase paarikümne aasta jooksul üks leierdatumaid “kleidimoode” ja seda kaugeltki mitte ainult mere ääres.

Usk Tallinna erilisusse
Loomulikult saab mereäärt arendada ja linna mere äärde tuua mitut moodi. Lõunamaiselt ilus on Barcelona variant, kus promenaadid, vanad elamud, uued kultuuri- ja meelelahutusasutused moodustavad sujuva ning aktiivse tsooni. Erialamaailmas on tuntust kogunud hollandlaste asisem viis täita oma Amsterdami vanad sadamakaid vanalinnaga võrreldava tihedusastmega, arhitektuurselt põnevate elamuklotsidega. Üle lahe Helsingis on uued veeäärsed alad konservatiivsete ja hõredate nn poolkinniste kvartalite kaupa kortermaju täis ehitatud.

Ühel hiljutisel Tallinna planeerimisameti korraldatud istumisel sai taas kord selgeks, et linnal pole ei linnahalli saatuse ega reisisadamat ümbritsevate veel vabade maa-alade funktsioonide osas mingeid omapoolseid sisulisi ettepanekuid. Kogu aur püütakse suunata vaatekoridore ning kõrgusi sätestavate ehitusreeglite ettekirjutamisse – hea ju seegi. Nii on, mida järjekordsete sadama kaubakeskuste ja spaade (sest Norde Centrumi kõrvale on tulekul Põhjamaade suurim!) projektidega uksest sisse astuvatele investoritele ette lükata.

Ühest küljest võib meenutada viimase kümnendi jooksul sadamaalale tehtud arvukaid visioone ja arhitektuurikonkursse – ideid ooperist, idamaise basaari või läbipõimunud lego-klotside tüüpi hoonestusest, trammiliinist ja lihtsalt ilusast elust promenaadiäärses suvekohvikus. Arhitektidesse on kiivalt jäänud püsima usk Tallinna linlikku koesse kätketud erilisusest ja võimalusterohkusest, aeg-ajalt kumab seda mõtet linnaisadegi jutust.

Samas vaatab nii Ahtri tänava äärse uue büroomaailma ja kõikvõimalike sadamamarketite nägudelt kui ka alles kavandamisel olevate ärikvartalite projektidelt (nt Briti suurbüroo Chapman & Taylor Admiraliteedi-äärne planeering) vastu sootuks realistlikum visioon – realistlikum oma igavuses. Pilt linnast, mida planeerivad välismaised nõustamis- ja investeerimisfirmad ning mis orienteerub väga kitsaile sihtgruppidele, nagu meelelahutusturistid või välismaalastest korteriostjad. See on euroopaliku kommertsarhitektuuri kesktase, rahvusvaheliste rahastamisskeemide tüüptoode, universaalne ja üllatustevaba nagu McDonald’s.

Kummalised naabrid
11-korruselise Admirali maja autorid Aare Saks ja Tomas Björklund on osa Rootsi hiiglaslikust SWECO-nimelisest kosmosest, Euroopa ühest suuremast, kolme ja poole tuhande töötajaga konsultatsioonifirmast, mille arhitektuuriosakond on tegelnud õige mitme Tallinna uushoone projektiga (Euroxi ärimaja Liivalaia tänaval, endine Tallinna Panga hoone, SŠveitsi maja). Juba katab arhitekt Raine Karp tumeda kivi ja klaasiga Admirali maja naabrit, kõlava nime, ent kummalise kaheksakümnendate korporatiivarhitektuuriga World Trade Centeri kompleksi, teisele poole Jõe tänavat kerkib
Worldwide Investi bürootorn.

Tõsi, eestimaist noort julget arhitektuuri esindab rohe-pruun Y-kujuline kortermaja Lootsi tänava nurgal (arhitekt Hanno Grossschmidt), ent sadamaala üldpilt hakkab suubuma kindlasse kanalisse. Elamustevabasse ja etteantud lahendustega ellu.