Uudised / Artiklid

KRISTJAN PIIRIMÄE: Tallinn on laiali valgunud

31.08.2005

Eesti Päevaleht 29.08.2005

Ruut Tallinna peamiseks arenguprobleemiks on saanud valglinnastumine
Tootes rikkust ja heaolu on linn kui selline atraktiivne, kuid tekitab ka ebamugavusi. Peale selle, et elu- ja tööpind on kallis, on probleemideks kuritegevusest tulenev turvatunde puudumine, keskkonnareostus ja ruumipuudus.
Seetõttu ihkavad inimesed ka veekogude ja metsade lähedust, mis on ju meie loomulik elukeskkond. Meie tahtmised on vastuolulised: ühest küljest on meile tähtis olla elu ja suhtluse keskel (linnas), teiselt poolt aga keset loodust (maal).
Seda vastuolu püüavad paljud tallinlased lahendada mobiilsusega, kolides vaatamata töökohale linnas oma elamise loodusele lähemale. On asutud vaiksematesse linnaosadesse nagu Pirita ja Nõmme, kuid ka linnast välja Tallinna naabervaldadesse. Teiste inimeste lähedus ei mõju elukoha valikul enam soodustava, vaid tõrjuva asjaoluna. Nõnda ongi linn laiali valgunud.

Poolurbaanne hajaasustus
Pealetungiva linna eest on aga sunnitud taanduma nii metsik loodus kui ka maaelu. Sellega hävib linna tagamaa: põllumajandus, puhkepaigad, loodusressursid. Need, kes mõni aasta tagasi Viimsi valda kodu ehitasid, püüdes elada maal, peavad nüüd pettuma – jäänud on veel vaid üks heinamaa! Tallinnast välja valgunud poolurbaanne hajaasustus, mida esindavad kiirteed, lõputu majadevõrk ja suured ostukeskused, on muutnud maastiku ühetaoliseks, igavaks, mõttetuks.

Vale oleks seejuures järeldada, et Tallinn on kasvanud. Ta pole kasvanud, vaid just nimelt laiali valgunud: linn on muutunud hõredaks ja linnaruum väheväärtuslikuks. Kesklinna ümbruse elurajoonid nagu Kopli, Kadriorg, Tatari getostuvad. Kuna õhtuti jäävad need kohad inimtühjaks, siis elumajad lagunevad ja põlevad asotsiaalide lõketes, tänavatel liikujaid aga ründavad narkomaanid. Leidmata rakendust, on paljud poed ja ajaviitmiskohad alla käinud ja suletud. Hoolimata kruntide kõrgetest hindadest näeme kesklinnas endiselt mahajäetud “eikellegimaad”.

Suuremast osast Harjumaast ning kohati Rapla- ja Järvamaast on saanud hiiglaslik poolurbaanne territoorium, mis pole ei linn ega maa. Eri teenused on üksteisest kaugel, turvalisustase on madal, mingit maaelu ka ei ole.

Valglinnastumisega kaasneva pendelrände – hommikul linna, õhtul maale tagasi – vajadus on pannud inimesed istuma enamiku oma vabast ajast autoroolis. Liiklusummikud seejuures aina pikenevad. Ameerika ja ka Euroopa suurlinnade kogemustest teame aga, et teedeehitus ummikute probleemi üldiselt mitte ei vähenda, vaid süvendab.

Abiks oleks planeerimine
Inimsõbralikum linnaarenduslik alternatiiv valglinnastumisele oleks ruumi tihendamine ja väärtustamine, mille tulemusena linn kasvaks sissepoole. Oluline on muuta iga ruutmeeter kvaliteetseks, paigutades sinna rohkem inimesi, majandust, teenuseid, puhkealasid jne. Hästi planeeritud linnas on majad vähemalt kolme -neljakorruselised, poed ja muud ärid suhteliselt väikesed (sageli elumajadega samades hoonetes); enamiku teenuseid ja vaba aja veetmise võimalusi leiame kodukvartalist. Hea transpordipoliitika ja planeerimisega oleks võimalik linn kujundada selliseks, et auto omamise vajadus kaoks. Hea näide on ju Tallinna vanalinn, kus autoga sõita ja parkida eriti ei saa ning selgub, et pole vajagi. Kolides oma töökohtade või transpordisõlmede lähedusse, võiksid linlased liikuda jalgsi, rattaga või ühistranspordiga. Teedest ja parklatest vabanevat pinda (umbes kolmandik linnaruumist) võiks aga kasutada edasiseks tihendamiseks.

Valglinnastumine ei peatu iseenesest, eriti sellistes autostumist soosivates tingimustes nagu Eestis, kus teedeehitusele kulutatakse rohkem raha, kui seda kütuseaktsiisist laekub. Euroopa Liidu toetusel otse läbi linna kavandatavad suured maanteekoridorid Pärnu ja Peterburi suunal võivad samuti laialivalgumist kiirendada. Kahjuks pole aga Tallinn ja Harjumaa 14 aastat pärast Eesti iseseisvumist ikka veel suutnud välja käia töötavat valglinnastumise vastast strateegiat. Vaidlused käivad küll selle üle, kas Viru keskus on natuke kole või väga kole, kuid kuidas päästa Tallinna tervikuna, seda pole nagu tähtsaks peetudki.

Praeguses Tallinnas on keeruline kinnisvara arendada, kuna ainuüksi detailplaneeringu menetlemine on veninud kahe kuni kolme aasta pikkuseks. Põhjuseks on otsustamatus. Linn ei tea oma huve, kuid seab projektidele kõikvõimalikke piiranguid. Linnast väljas aga antakse ehitusluba tunduvalt kiiremini, olgu siis tegemist uue elamurajooniga või hiiglasliku kaubamajaga. Praegu roomab linn jõudsalt mööda Tartu maanteed väljapoole, samal ajal kui näiteks raudteejaamade ümbruses kipub valitsema tühermaa. Kui suunata areng raudteejaamadest 10-minutise jalutuskäigu kaugusele, võiks Tallinnas ja selle ümbruses raudteedel reisijatevedu hästi rakenduda, pannes nõnda piiri autostumisele.
Linna arengu eesmärgiks ei peaks olema kasv, vaid elukvaliteedi paranemine. Loodetavasti näeme varsti valglinnastumise vastast kava.

Kristjan Piirimäe, tehiskeskkonna instituut