Uudised / Artiklid

IGOR ÖRD: Jõgede ja sildade linn Tartu

30.11.2005

Tartu Postimees 09.11.2005

Sillad – olnud, olevad ja tulevad – olid, on ja jäävad tartlastele, Tartu arengust huvitunuile ja siin inimlikult elada soovijaile vägagi tõenäoselt igavesti igaveseks jututeemaks ning piikide murdmise põhjuseks.

Vaidlust jagub kindlasti niikauaks, kuni Tartut killustavad kolm teda läbivat jõge – Emajõgi, Raudjõgi ja Asfaltjõgi ehk veetee, raudtee ja (kavandatav) asfaltkattega riigimaantee – ning inimestel on vajadus neist üle saada.

Emajõelinna sillahullus?
Sillad, nagu iga ehitis, maksavad ja et nende hind ei ole odav, siis valitakse nende asukohta hoolega; neid ei ehitata uisapäisa ei igasse ettejuhtuvasse kohta, ei iga tänava otsa (kui tegu pole just kraavi mõõtu kanaliga) ega ole siiani neid püstitatud ka mälestusmärkideks.

Emajõgi pole kraav, aga samuti ei anna ta Daugava mõõtu välja. Ometi saavad riialased Daugava ületamisel kolme sillaga hakkama (kui raudteesilda mitte arvestada). Kindlasti ehitaksid nad rohkemgi sildu, kuid ehitusmaksumused ei ole jõukohased isegi kümme korda suuremale linnale kui Tartu.

Ometi planeeritakse äsjakehtestatud Tartu üldplaneeringuga koos olemasolevatega ainult jõe ületamiseks seitse autosilda! Nendest neli! – olemasolev Sõpruse sild, üks Tähtverre ja kaks Anne luhale planeeritavat – kannatavad edukalt võrdlust Daugava sildadega nii pikkuselt kui ka hinnalt.

Sest tõesti, kuigi Emajõe veepeegli laiust mõõdetakse meetrites (50–70 m), on Emajõe turbaga täitunud lammialal laiust kilomeetreid, ja nii tulebki üks lühem sild kahest Ropkasse planeeritust praeguse kava järgi kaks kilomeetrit pikk. Selle ühenduse hinnaks võib arvestada Tartu aastaeelarvet ehk miljardit krooni.
Kui lisada raudtee ja kavandatava riigimaantee ületamiseks vajalike sildade ja viaduktide ehitamise vajadus ning puudu olevate vajalike tänavalõikude tarvidus, siis hakkab normaalne mõistus tõrkuma ja tekib küsimus: kellele see sild kõigepealt kasulik on? Kes need «väga vajalikud» sillad kinni maksab?

Jalakäigusild autosillaks
Tänaseks on jõudnud kaalumisele otsus asendada Laia tänava otsas olev, alles hiljaaegu valminud jalakäijate sild kolmerealise autosillaga. Välja on valitud ideevõistluse võitnud eskiisprojekt, seda on koos teiste töödega näidatud linnarahvale nii ajalehe kui interneti vahendusel ning eelmise nädala algusest on see Raatuse tänava ühika vestibüülis ka käega katsuda.

Võidutöö «Vikerkaar 2» oli esitatuist professionaalseima lahendusega nagu ka Sankt-Peterburgist pärit tegija teine, klassikalise ilmega variant «Vikerkaar 1».
Mõlema sillaplaanid ja nendelt mahasõidud on identse lahendusega: kolm sõidurada Narva mnt – Vene tänava suunalt Vabaduse puiestee – Turu tänava suunale. Lahendused tehakse ikka vastavalt etteantud nõuetele.

Töö on tehtud, tulemusega on läinud nagu ikka: linnavalitsus tahab head, ent kukub välja nagu alati: osa linnakodanikke pole pakutava lahendusega kohe mitte sugugi päri.
Autosilla poolt ja vastu

Mitmel subjektiivsel ja ka objektiivsel põhjusel olen siiani olnud endise Vabaduse silla autosillana taastamise pooldaja.

Esiteks ajalooline põhjus: sillakoht Laia tänava otsas on pika ajalooga, sellele viitab linna tänavavõrk, nii praegune kui arheoloogidele teada olev. Sellel kohal on aegadest aegadesse olnud sild.

Teiseks geodeetiline ja geoloogiline: siin on tugevad ja kõrged kaldad linna piires teineteisele kõige lähemal.

Kolmandaks protest: lasku nad aga pealegi meie sil(la)d õhku, ikkagi ehitame uuesti üles.

Neljandaks toimiv liiklusskeem ehk harutamist vajav liiklussõlm: vanalinna tänavad on rajatud arvestusega, et just Laia tänava otsas on vanalinnaga seonduv jõge ületav sild, millest saab üle ka suurema liiklusvahendiga kui jalgratas.
Selle silla puudumist ei korva Kroonuaia sild ega teised täielikult kunagi. Sama oleks vastupidi.

Ja nüüd, nähes silla ideevõistluse tulemusi, lugenud Enriko Talvistu hoiatavaid mõtteid ja uuesti läbi mõelnud kogu Tartu liiklusskeemi, pean (oma lihtsameelsust kahetsedes) tunnistama, et Talvistul on tuline õigus. Kavandatav Laia tänava autosild on mu silmis saanud väga negatiivse varju.

Probleemide kantimine
Silla praegune lahendus toob liiklejaid ennekõike Vabaduse puiesteele juurde, põlistab seal elava, linnaosa läbiva transpordiliikumise ning lõikab tõepoolest Emajõe kesklinnast ära.

Kesklinna selline tulevik on Tartut elupaigaks pidavale linnakodanikule kurb. Seda eriti tänapäevase maailmapraktika juures, kus linnad ostavad tagasi eramaid, et lasta linn veekogude juurde.

Igasuguste liikluskorralduslike õigustuste katte varjus on pakutav lahendus piltlikult öeldes Narva maantee eraldiseisev laiendus Vabaduse puiesteel – kõrvalharu läbi vanalinna ja Riia-Turu ristmiku (vasak)pöörete vähendamise abinõu.
Tartu teiste liiklussõlmede probleemide lahendamine ja nende kantimine suureneva liikluse jaoks ammendatud ajaloolisse jõeületuskohta on aga ülimalt lühinägelik ja liialt kallis hind eksperimenteerimisele.

Tuleb tunnistada, et Vanalinn, Supilinn, Tähtvere ja Toomemägi ning selle tagune ala on ammendanud liikuvate autode «imamise» võime, nende kunstlik lisamine hakkab halvendama sealset keskkonda juba kiirendusega.
Nendesse väljakujunenud struktuuri ja piiridega terviklikesse linnaosadesse ei ole ka planeerimisnormidega lubatud rajada läbivaid, teisi linnaosasid ühendavaid teid.

Mida ma pakun
Praegune Laia tänava silla variant koos sellest tuleneva liiklusskeemiga on vastuvõetamatu ja tagurlik ning kahjustab oluliselt vanalinna arengupotentsiaali.
Laia tänava sild on teiste vajalike sildade ehituskulutustega võrreldes odav, kuid ei lahenda ühtki tõsisemat liiklusprobleemi Tartus.

• Laia tänava otsa on mõeldav ehitada autosild, kuid väga konkreetsetel piiravatel tingimustel.
Ennekõike peaks selle silla peaeesmärk olema vaid vanalinna ning selle kitsa lähiümbruse liiklusprobleemide lahendamine, see peaks täitma esmasena Laia ja Vene tänava ühendamise funktsiooni.
• Laia tänava silla gabariidid ja proportsioonid peavad arvestama ajaloolise lähiümbruse maastaapidega ning sobituma hästi keskkonda.
• Turu tänava ja Narva maantee suunaga läbisõidueesmärgilist liiklusvoogu ei tohi juhtida mööda Vabaduse puiesteed läbi vanalinna.
• Jakobi mäe ja selle laiema ümbruskonna liiklusprobleemide lahendamise võti on Tähtvere silla ja Vaksali tänava pikenduse väljaehitamises.
• Riia-Turu ristmiku läbilaskevõime ei ole mingilgi määral vanalinna, vaid linna üldise liikluse probleem ja selle lahendus peitub ristmiku viimisel kahele tasandile nii autodele kui ka jalakäijatele.
• Tähtvere silla ehitust tuleb eelistada Ropka silla ehitamisele, sest Ropka pool on olemas Sõpruse sild, mille mahasõidud silla mõlemates otstes oleks otstarbekas rekonstrueerida enne Ropka silla ehitamist.
• Võistluse võitnud «Vikerkaar 2» sild sobib võistluskomisjoni südameid võitnud väravaid meenutava kaaremotiiviga palju paremini Anne-Ropka luhtadele.
Seal laiuvates avarustes kerkiks ta esile palju võimsama visuaalina kui kitsukeses vanalinnas ja toimiks tõeliselt uhke Tartu idavärava sümbolina.

Igor Örd, Arhitekt

Samal teemal: Laia tänava autosild, TPM, 14.10., 24.10., 26.10., 3.11.