Uudised / Artiklid

ANTS JUSKE: Nõukamajad muinsuskaitse alla!

28.12.2005

Eesti Päevaleht 12.12.2005

Kultuurirahvale ja lähikonna elanikele tuli kindlasti rõõmusõnumina, et muinsuskaitsjatel õnnestus võtta ajutiselt kaitse alla endine Turisti valuutapood, praegune ööklubi Parlament, mille asemele kavandatakse kõrghoonet.

Initsiatiiv tuli moodsat arhitektuuri kaitsva rahvusvahelise organisatsiooni DOCOMOMO kohalikelt aktivistidelt. Tõepoolest, mida autentset on meil veel alles nõukogudeaegsest arhitektuurist ja sisekujundusest?

Pikka aega peeti meil säilitamist väärivaks ainult keskaegset arhitektuuri. Siis jõuti tasapisi mõisateni, juugendini, 1980. aastatel aga juba eestiaegse funktsionalismini. Võiks öelda, et suhteliselt hästi läks ka stalinistlikul arhitektuuril, sest see sattus modernismi ajal põlu alla ja keegi neid maju ei himustanudki. Pealegi on need mahavõtmiseks liiga kapitaalsed ehitised. Tänu sellele on meil stiilne ohvitseride maja, Tartu maanteel torniga maja, kino Sõprus ja tagatipuks terve Sillamäe “vanalinn”.

Hoopis kehvemini on läinud järgmiste kümnendite pärandil ja seda eelkõige uuemal ajal. Mis on saanud oma ajastu stiilimärkidena mällu jäänud interjööridest: kohvik Pegasus, Mündi baar, varietee Tallinn, julgete meeste baar, restoran Tarvas jne? Kui objekt pole kaitse all, teevad uued omanikud, mida tahavad. Nüüd siis hakatakse terveid maju lammutama. Kahjuks ei tea ma palju sellest, mis toimub maakohtades, kus kolhoosid ning igasugused KEK-id ja MEK-id usaldasid noori arhitekte (kuulus Tallinna kümme: Toomas Rein, Jüri Okas, Vilen Künnapu, Leonhard Lapin jt). 1970.-1980. aastate arhitektuuripärandi parim osa asubki väljaspool suuri linnu, kuna vanem põlvkond neid siia ei lasknud. Narva maantee algus on vasakut kätt päris kole ja sellest pole mul küll kahju, kui seal mõni 1970. aastate inetu hoone maha võetakse.

Mida kaitsta?
Tasapisi on kaitse alla võetud viimase 20 aasta ehitisi, kuid siiski vähe. Ometi peaks meil säilima ehedad oma ajastu näited, mis siis, et need ei pruugi vastata praegusele maitsele. Teine asi on juurdeehitised ja miljöö. Viru hotell ja kaubamaja pole enam need, mis nad olid. Hea näide ajaloolise keskkonna risustamisest on muidugi Tallinna ülikooliks ristitud Tartu uus kaubamaja. Oleks siis vähemalt kõrguse suhtes turuhoonele halastatud.

Asi pole siiski veel nii hull, kui selleks ähvardas minna 1960. aastate modernismituhin. Nimelt plaaniti uut Balti jaama ehitades tõmmata sealt läbi vanalinna magistraal, mis oleks läinud otse raekoja tagant. 1960. aastate hoolimatus suhtumises pärandisse on nähtud nõukogude võimu kuritahtlikku rahvusliku pärandi hävitamist. Päris õige see pole, sest samasuguseid asju juhtus kogu maailmas. Lähim näide on Stockholmi Sergels Torg, mille rajamiseks lammutati suur osa vanalinnast.

Praegusel ajal aga ei juhinduta mingist arhitektuurilisest ideoloogiast või stiilist, vaid turumajanduslikust stiihiast. Tekib küsimus: mida väärtuslikku üldse jätab 1990. aastate arhitektuur ajaloole? Mida tulevased põlved siit muinsuskaitse alla võtavad? Ega ometi Viru keskust või Radissoni hotelli? Pigem vaid mõne stiilse eramu.