Uudised / Artiklid

Muuseumihoone autorid: minevikuga tuleb silmitsi seista

17.01.2006

Eesti Päevaleht: 17.01.2006
Ave Randviir

Võidutöö autorid Lina Ghotmeh, Tsuyoshi Tane ja Dan Dorell kinnitavad, et mitme eksperdi poolt ebafunktsionaalseks hinnatud projekt pole veel lõpetatud.

•• Te olete kõik eri rahvusest. Kuidas teie arhitektide kollektiiv kokku sai?

•• Dan Dorell: Me tunneme üksteist kaua ja oleme koos suurte rahvusvaheliste arhitektuuriprojektide kallal töötanud. Mina olin pikka aega seotud Jean Nouveli Kopenhaageni kontserdimaja projektiga – see andis väga hea töökogemuse, mis puudutab ühiskondliku ja rahvusvahelise kaaluga hoonet. Samas arhitektide rühmas oli ka Lina. Tsuyoshi oli varem koos Linaga töötanud. Me oleme pärit eri riikidest ja erineva kultuuritaustaga, aga mõtleme täpselt ühtmoodi.

•• Lina Ghotmeh: Enda kohta võin ma peaaegu öelda, et olen pärit üheksalt eri maalt.
Kui sellest arhitektuurivõistlusest teada saime ja eeltööd tegime, jagasime end Pariisi ja Londoni vahel.

•• Kuidas te Eesti ja eesti kultuuri kohta enne võistlustöö projekteerimist teadmisi kogusite?

•• Lina Ghotmeh: Arhitektuurivõistluse kodulehekülg oli väga hea – seal oli palju linke lehekülgedele, mis tutvustasid muuseumi kogusid, rääkisid arhitektuurist ja eesti kultuurist. Teiselt poolt saime Eesti kohta teavet Londonis töötavatelt eestlastelt – püüdsime mõista, kuidas nemad oma maad näevad ja tajuvad.

•• Tsuyoshi Tane: Jah, me otsisime koos internetist infot. Ma ise olen pikka aega Taanis elanud ja kaks aastat tagasi külastasin ka Eestit. Teil on suurepärane muusikakultuur, üks minu lemmikheliloojaid on eestlane – Arvo Pärt.

•• Mida arvate seisukohast, et teie muuseum ülistab Eesti okupatsiooniaega?

•• Dan Dorell: Me mõistame, et olukord on väga delikaatne – praegusel hetkel on möödunud ajaloosündmused meile veel väga lähedal ning tekitavad paljudes tugevaid tundeid.

Kuid me leidsime, et Raadi lennuväli on iseenesest nii tugev kujund, mis võiks Tartu linnale ja kogu Eestile väga palju anda, et me peaksime olema suutelised negatiivsest üle olema.

Oma projekti esitledes näitasime fotosid Berliini müürist kui ajalooliselt väga negatiivse tähendusega objektist, mis nüüd on transformeerunud kunstiteoseks. See on saanud teise tähenduse ja me usume, et sama juhtub ka siin.

Minevikuga silmitsi seismist on vaja – me ei pea möödunut unustama, võime nüüd asju endale sobivaks kohandada.

Tunneme end nüüd ise ka juba eestlastena. Arvasime algusest peale, et meie lahendus on väga jõuline, ja lootsime, et te mõistate seda. Paljud inimesed mõistsidki, me oleme täna väga õnnelikud.

•• Kuidas suhtute arvamustesse, et projektis pakutud lahendused pole funktsionaalsed?

•• Dan Dorell: Rääkisime sellel seisukohal olevate inimestega ja ma pean ütlema, et see on täiesti normaalne – alati on erinevaid arvamusi.

On tõesti võimalik, et mõned asjad ei ole projektis piisavalt funktsionaalsed, kuid projekt pole veel lõpetatud.

Lõppvariant sünnib diskussioonist ekspertidega ja nende inimestega, kes on praegu negatiivselt meelestatud.

Ma loodan, et läbirääkimiste lõpuks on kõik rahul.




1. preemia. Võistlustöö autorite lähtekoht on mõneti ootamatu ja üllatav – üle poole sajandi kestnud laastavat Nõukogude okupatsiooni ei saa ega tohi rahva mälust tõrjuda, eitades sellest ajast allesjäänud märke; pigem antagu neile uus, lootust sisendav tähendus. Võistlusala piiresse jäävat kunagist lennurada – märki okupatsiooniajast – võib selle mahajäetuses ja kasutamatuses vaadata kui dramaatilist ruumi.

Muuseumihoone on projekteeritud pika avatud hallina, mida on võimalik väga mitmeti liigendada ja osadeks jagada.

Osa žüriiliikmeid leiab, et samas on mitu kriteeriumi täitmata. Näitusteruumi muutmine sisekoridoriks ei vasta muuseumi toimimise loogikale ja on sellisel kujul vastuvõetamatu, lisaks puudub umbes kaks kolmandikku fondiruume. Esikohatööga mittenõustunud žüriiliikmed leiavad, et ERM-i uue hoone muutmine maastikumärgiks, mis on tuletatud Vene lennuväebaasi maandumisrajast, on ebaõnnestunud. Selline lahendus rõhutab vales kontekstis eesti rahva ajaloo ühe keerukama perioodi tähendust. Esitatud töö on hinnatud kõige kallimaks ehitushankeks ning väga kõrgete ekspluatatsioonikuludega lahenduseks.


AVE RANDVIIR: Võidutöö teeb ajaloole psühhoanalüüsi

Muuseumiprojektide hulgas võis üsna selgelt eristada kahte gruppi – ühed pakkusid lennuraja pikendust ja teised mõnda folkloorist tuntud kujundit.

Kui ma Eesti Rahva Muuseumi näitustemajja astusin, teadsin kuulu järgi vaid seda, et võidutöö pidavat välja nägema nagu lennuraja pikendus. Kolme ruumi jagatud arhitektuurikonkursi ühe töö juurest teiseni jalutades ilmnes, et sellisele kirjeldusele vastavaks sai lugeda vähemalt kümmekonda võistlusele saadetud muuseumiprojekti – esines “Memory Fieldile” sarnaselt tõusva katusega kiilukujulisi või teisel moel pikaks venitatud horisontaalseid hooneid. Paistis, et võitjad polnud ainsad, kes said selle ajaloolise ja poliitilistest tähendustest laetud paikkonna tulevikku kujundades inspiratsiooni lennurajast.

Teise silmapaistva rühma võistlusele saadetud töödest moodustasid projektid, mis pakkusid üsna üks-üheselt muuseumimajaks mõnda Eesti folkloorist või ajaloost tuntud kujundit. Oli heinakuhja ja pauna kujulisi muuseumiprojekte ning “serviti-serviti” siilipoiss, ära märgiti võistlustöö “Sõlg”. Ka Dan Dorell, Lina Ghotmeh ja Tsuyoshi Tane on oma töös kasutanud motiivi Eesti ja tulevast muuseumihoonet kandva maa-ala ajaloost – see pole küll nii turvaline motiiv, nagu on vanaema pitsid ainsate eestlastena auhinnatud Kosmose büroo arhitektide projekti fassaadil, aga see on sellegipoolest olemas ning kannab uue tähenduse võimalust.

Ebakindlus ja kahtlus

Kunagi asus tulevase muuseumi lähedal Raadi mõis. Mõisahooneid kui 700 aastase orjaöö sümboleid on hulganisti maha põletatud, kuid nüüd me restaureerime neid ja näitame uhkusega oma välismaalt saabunud külalistele. Kümnetes endistes mõisamajades tegutsevad koolid – ja keegi ei mõista seda hukka.

Kindlasti on Eesti Rahva Muuseumi võidutööl puudusi, kuid Eesti kunstiakadeemia rektor Signe Kivi juhtis pressikonverentsil tähelepanu lausele arhitektide seletuskirjast: “Ebakindlus ja kahtlus jäävad meie tähtsaimateks disainivahenditeks.” Noored arhitektid on valmis koostööks. Isegi endine ERM-i direktor ja žürii liige Jaanus Plaat, kes võidutööde avalikustamise ajal ähvardas, et kui hoonet ei õnnestu muuseumile sobivaks muuta, võib selle tingimuste järgi asendada ka mõne teise tööga, leidis pärast arhitektidega rääkimist, et kui museoloogide nõudmised ja autorid hakkavad omavahel sobima, on žürii teinud hea otsuse.

Preemiad:

I preemia
•• võistlustöö märgusõnaga “Memory Field”

II preemia
•• võistlustöö märgusõnaga “Gems”

III preemia
•• võistlustöö märgusõnaga “Estonia is on the verge of a new millenium”

Ostupreemia
•• võistlustöö märgusõnaga “Lightfield”

Ostupreemia
•• võistlustöö märgusõnaga “Crochet”

Ostupreemia
•• võistlustöö märgusõnaga “lake whisper”

Ostupreemia
•• võistlustöö märgusõnaga “kivi kive sisu”

Ära märgiti:

1. äramärgitu
•• võistlustöö märgusõnaga “Sõlg”

2. äramärgitu
•• võistlustöö märgusõnaga “Tube or not to be”