Uudised / Artiklid

ERMi direktor eelistab teiseks jäänud tööd

17.01.2006

Tervet artiklit loe: Postimees 17.01.2006
Raimu Hanson

See oli ikkagi arhitektuurikonkurss, mille puhul jäeti muuseumi ülesanded kohati teisejärguliseks, nendib küsimustele vastates Krista Aru, Eesti Rahva Muuseumi direktor alates 2. jaanuarist 2006.

Kui palju vastab ERMi uue hoone arhitektuurivõistlusel esikoha saanud töö teie ettekujutusele ERMi hoonest?

Oma praeguse, arhitektide esitatud siseplaneeringuga see minu ettekujutusele ei vasta, sest selles töös on näitusepinnad võrdlemisi kitsad.
Meie näitustel ei ole väljas ju ainult seintele riputatavad maalid, vaid rohkem ikkagi esemed. Võidutöö sisemine pool tuleks kindlasti ringi teha, et hoone võimaldaks kõigi muuseumilt nõutavate ülesannete täitmist.

Kas mõni teine töö preemia saanute hulgast oleks väärinud esikohta rohkem kui võidutöö?

Mina ei oska seda öelda. See oli ikkagi arhitektuurikonkurss, mille puhul jäeti muuseumi ülesanded kohati teisejärguliseks. Aga ma olen seda meelt, et arhitektuurikonkursil peavadki töid hindama arhitektuurispetsialistid.

Muuseumi vajadusi silmas pidades meeldis mulle teiseks jäänud töö. Selle lahendus, selles liikumise võimalused tunduvad mulle palju meeldivamad, selle funktsionaalsus muuseumihoonena näib mulle parem kui võidutöö oma.

Esikoha võitnud töö puhul on tegu välisilmelt väga uuendusliku arhitektuurilise lähenemisega. Kuid nagu öeldud, seest vajab see ringitegemist. Teise koha saanud töö on ilus suur uhke hoone, millest kindlasti saaks väga hea rahvamuuseumi.
Esimese koha saanud töö on arhitektuuriliselt huvitav ja intrigeeriv. Edasitöötamisel, kui selle autorid on nõus, võib saada väga hea muuseumi.

Milline on väga hea muuseumihoone, milles saaks kõike tänapäevasel viisil säilitada, näidata ja uurida?

Kõigepealt peab see olema erakordselt funktsionaalne. Erinevad tsoonid peaksid olema omavahel sujuvalt ühendatud, hästi koos toimima ja võimaldama mitmekülgset tegevust.
Muuseumis on kinnine tsoon, kus on kogud, kuhu igaüks ei pääse, kus on kindel temperatuur ja niiskus. Väga kindlad nõuded teevad keeruliseks ka tehnoloogilise osa.

Avalikus tsoonis toimuvad üritused. Ma loodan, et sinna tuleb muu hulgas laste mängunurk. Sellesse tsooni tulevad ka loengusaalid, ruumid filmide näitamiseks ja kontsertide kuulamiseks. Näitusesaal on eraldi. Ja selles tsoonis on ka tööruumid.
Uuelt hoonelt loodan ma seda, et kõik hakkab kulgema sujuvalt. Loodan, et kogud saavad head hoiutingimused, et rahvamuuseumi kavandatud tegevus saab edasi areneda.

Millises suunas areng läheb?

Rahvamuuseum ei pea 21. sajandil mitte niivõrd rääkima sellest, et tuleb koguda ja säilitada. Meil tuleb pöörduda igati näoga rahva poole ja katsuda olemasolevat rikkust rahvale omal moel tagasi anda.

Tuleb muutuda aktiivseks kultuurikeskuseks, aga sealjuures peab säilitama meie rahvakultuuriga seotud põhja.

Rahvamuuseum peab suutma pakkuda tuge ka teistele muuseumidele ja olema maakonnamuuseumide tegevuse koordineerija.

Kõiki asju on võimalik koguda, aga kõiki asju pole mingil hetkel võimalik enam säilitada. Ehk on mõttekas kogumispoliitika ühtlustada ja kooskõlastada – et mida kogub rahvamuuseum ja mida üks või teine maakonnamuuseum.

Kui palju erineb teie varasem ettekujutus ERMist sellest, mille olete saanud nüüd, pärast kahenädalast tööd ERMi direktorina?

Varem arvasin ma, et esemekogudel on hoopis rohkem ruumi. Näiteks olukord, kuhu on asetatud meie vapustavalt head tekstiilikogud, on vapustavalt halb – kõik need suurepärased kostüümid on täielikus ruumipuuduses.

Rahvamuuseumi ainelises olukorras olen ma pettunud, aga rõõmsal poolel on inimesed, kes siin töötavad.

Kuigi tingimused on kehvad, on nendes töötavad oma ala tõelised spetsialistid väga hästi meelestatud. Kaeblemist ja ohkimist ei ole ma kuulnud, küll aga olen kuulnud palju mõtteid ja ideid, mida nad tahaksid teha.

Kas uut muuseumihoonet on vaja kogutud rikkuse rahvale näitamiseks või veel millekski?

Näitamine saab olla ainult üks osa rahvamuuseumi tööst. Minu meelest peab rahvamuuseum hakkama väga palju tähelepanu pöörama sellele, et kogutud rikkus hakkaks tänapäevas elama.

Ega siis keegi teine ei pea tegelema sellega, et meie rahvapärimust elustada, sellele nüüdisaegne vorm anda. Kes siis hakkaks kunagi selles suures ja uhkes hoones käima, kui me ei tegeleks järeltulevate põlvede kasvatamise ja harimisega!

Üks aktiivne pool meie töös peaks olema programmid ja üritused, mis on seotud rahvakultuuriga väga laias mõttes. Neid on meie tublid töötajad küll praegugi rohkesti välja mõelnud, aga palju häid ideid on jäänud ellu viimata, sest ei ole ruumi.

Mis järgneb arhitektuurivõistluse võidutöö autorite väljakuulutamisele?

Nüüd algavad nendega läbirääkimised ja selgub, kas nad üldse on huvitatud, et nende töö põhjal hakataks Raadile ehitama. Seejärel tuleb kuulutada välja projekteerimise riigihange.

Projekteerimine võiks lõppeda kevadeks 2007 ja siis võiks ka ehitamine alata. Kui kõik läheb plaanipäraselt, kui raha on olemas... Kuisid on palju.

Kui palju lubab riik kulutada selle hoone püstitamiseks?

600–700 miljonit krooni. See on hiiglama suur summa. Et nii suure raha eest ühte hoonet ehitada, peab olema kõik see, mis sinna sisse läheb, väga hästi ette valmistatud. Ei saa nii, et paned sinna suurepärastest kogudest ainult näituse.

Kui palju on teil õppida Eesti Kunstimuuseumi uue hoone KUMU püstitamisest, millele kulus samas suurusjärgus raha?

Õppida on sealt palju, hakkan KUMUs käima nõu küsimas. See on ju vahetult valmis saanud ja rumalus oleks kogemusi kaotsi lasta. Saab õppida nii headest külgedest kui ka vigadest.
ERMi uue hoone rajamine nõuab, nagu nõudis ka KUMU püstitamine, omaette juhtimist.

...