Uudised / Artiklid

Intervjuu VILLEM TOMISTEGA: Võidutöö räägib korraga mitmel teemal

24.01.2006

Tervet artiklit loe: Postimees 20.01.2006
Ivi Drikkit


ERMi arhitektuurikonkursil osalenud 108 projektist pälvis auhinna vaid üks eestlaste töö – arhitektuuribüroo Kosmos omanike ja arhitektide Ott Kadariku, Villem Tomiste ja Mihkel Tüüri ning Krista Saluveere ja Urmas Oja «Crochet».

Villem Tomiste, jagage muljeid juba üsna tuliseid kirgi äratanud võistlusest. Kuidas tekkis teil mõte konkursil osaleda?

Miks mitte, kui Eestis on rahvusvaheline võistlus, ega seda tihti juhtu. Pealegi tundus see võistlus oluline, nii et sellest pidi osa võtma.

Kas käisite Raadil paika uurimas – mis mulje see arhitektile jättis?
      
Viimati käisime seal vahest kümme aastat tagasi, selles suhtes olime teistega üsna võrdsed.

Suured rahvusvahelised võistlused on niivõrd hästi ette valmistatud ja kohapeale minnes on pigem oht armuda puusse, vanasse majasse või millesse iganes. Seetõttu ei olegi soovitatav minna, et mitte liigselt kammitsetud saada.

Võitjad rajasid oma nägemuse Eesti Rahva Muuseumist lennuraja ideele – kas teid häiris lennuvälja olemasolu?

Absoluutselt mitte. Meie ehitasime oma idee teise, järve allservas oleva mälestusmärgi kohale. Mälestusmärkide üle ja ümber ehitamine on võibolla hoopis parem relv nende vanade asjade vastu, selle asemel et nad kõrvale jätta.

Näen tähtsate kohtade ümberehitamises võimalust, mis teeb nad lõpuks päriselt omaks. Ka eestlaste vanadele pühakohtadele ehitati kunagi kirikud otsa.

Mingid kohad on ruumi-liselt olulisemad ja eks siis taheta just sinna ehitada. Kui seal on midagi ees, siis, nagu ajalugu näitab, ehitatakse see üle.

Niisiis on lennuvälja üleehitamine positiivne märk?

Loomulikult. Olemasoleva struktuuri kaudu saavutab idee veel suurema mõõtme. Paljud tööd olid tagasihoidlikud ja allasurutud – seetõttu oli hea, et selline tugev idee võitis.

Milles need tagasihoidlikud võisid kinni olla, kas muuseumi sisus või kohas?

Võibolla neil polnudki ideed. Ideetust ei saa põhjendada mingi ruumiprogrammiga. Kõik tegelesid ju ühe programmiga ja kõiki töid tuleb hiljem muuta, nagunii tuleb üht või teist asja kohandada. Rahvamuuseum on lõppude lõpuks väga oluline objekt, see ei saa olla kuiv ruumiprogrammi ümbertõlkimine.

Ruumiprogramm tuleb siis ka võidutöös alles luua?

Eks nad seda ka tegid ja eks nad arenda seda edasi. Ma ei oska niimoodi analüüsida, mis seal on head, mis halba, aga peale vaadates on see huvitav töö.

Kas ise arvestasite võimalusega saada parem koht?

Eelmisel rahvusvahelisel, KUMU võistlusel, ei saanud ükski eestlane kohta, meil oli eesmärk saada koht, ja selle me saime. Tegelikult peaks meid õnnitlema, mitte meie pärast kurvastama.

Me ei rehkenda ega arvesta, me tegeleme loominguga ja loomingu väljendus on arhitektuur, mida teeme nii hästi, kui välja tuleb. Ja kui keegi teine ütleb ka, et tore töö oli, mis siis meil saab selle vastu olla.

...