Uudised / Artiklid

ENRIKO TALVISTU: ERMi arhitektuurikonkursi võidutöö on võit tingliku märgiga

24.01.2006

Tervet artiklit loe: Postimees 23.01.2006

Enriko Talvistu kirjutab, et ERMi võidutöö ei sobi muuseumitööks, samuti ei kujuta ta endast mingit sümboolset märki eelteadmisteta inimesele.

Tänane Eesti Rahva Muuseum oma ennekõike etnograafiliste kogudega pole niivõrd üldajalooline kogu, nagu seda rahvusmuuseumid Põhjamaades tavaliselt on. Seega on siin eksponeeritavad esemed inimese mõõtkavas, mitte üleelusuurused projektsioonid või seadeldised või kunstiteosed.

Ehkki neidki peab ühes nüüdisaegses muuseumis olema, tüdib vaataja nendest üsna ruttu ning tahab enamasti originaali näha. ERM on pigem üsna intiimne esemekogu, mida ei saa eksponeerida suures klaasseintega hallis nagu moodsa kunsti suurkujude tohutuid ämblikskulptuure.

Ühe muuseumi projekteerimine peab lähtuma ennekõike museaalsete esemete eksponeerimise, hoidmise, hooldamise ja uurimise ning sellega seotud tegevuspaikade ja tegelejate võimalikult hea paigutumise vajadusest. Ühesõnaga funktsionaalsusest.

Näituseruumidest eelistavad museoloogid tavaliselt neljakandilist suletud karpi, kuhu saab ruumid ja korrused sisse ehitada. See on kõige rohkem vabadusi pakkuv ruum. Alles seejärel tuleb ehitis kui skulpturaalne maht, kui sümbol või maamärk.

Muuseum on samavõrd keeruline struktuur kui mõni keerulise tehnoloogiaga tehas. See peaks olema igale arhitektile iseenesestmõistetav, aga ei ole.

Oma eriala pealiskaudsuses ollakse veendunud oma üleolekus igast funktsioonist. Et hoone toimimismugavuses tehtavad kupüürid on õigustatud ohvrid tema märgilise ülevuse nimel.

Paha unenägu

ERMi võidutöö on eelöeldu kujukas näide. Vale on öelda, et selle mõnesajameetrist klaasseintega ääristatud mahtu saab seest nüüd igatpidi vajadustele vastavaks ümber disainida.

Ega ikka saa küll ruume vastavalt nende funktsioonidele vajalikult ühendada või eraldada, kui nad vastavalt karbile peavad olema pikas koridoris üksteise järel.
ERMi arhitektuurivõistluse võidutöös esitatud segadus on muuseumijuhi õudusunenägu. Restauraator peab kogust eri hoolt vajava eseme tooma laborisse läbi näituseruumi. Administraatorile tuleb toimuvast ülevaate saamiseks hankida jalgratas.

Rääkimata pühast tõest, et nahka, tekstiili ja paberit ei tohi üldse päevavalguses pleekimiseks eksponeerida. Siin on aga puha aknad, mis tuleb kinni katta ja hägustada nagu ERMi praeguses ajutises näituseruumis, kus võidutöö eksponeeritud on.

Siis veel see arutu jahumine seostest endise militaarlennuväljaga. Esiteks on kogu hoone paigutatud lühikese ruleerimisraja otsa, pikka lennurada selle katuselt ei näe.

Ja mida sealt katuselt lennuvälja poole vaadata olekski. Pigem tühermaad nagu «Stalkeri» filmis, kus lagunevate betoonplaatide vahelt kasvab välja rohi ja võsa, ja seda veel aastakümneid.

Sinna ei tule mitte mingisugust ühiskondlikku keskust, sest pole vaja. Linn ju ei kasva enam. Äärmisel juhul tuleb sinna mõni eramu või tööstuspark, mis pole park, vaid kogum plekk-kaste.

Aga selleski on linnas mujalgi pakkumine nõudlust ületamas ja kinnisvarabuum saab ükskord otsa. Parki sinna betoonradade ja muldvallide vahel rajada pole mõtet. Jalutuspargi asemel olgu linna servas juba mets, muidu hakka veel pargile aeda ümber ehitama.

See märk on nähtav vaid õhust ja sedagi eelteadmistega inimesele. Paljukest me siin Tartus ikka lendleme.

Märk või muuseum

Nii ei jäägi muuseumil tulevikus muud üle kui paigutada muuseumi fuajeesse jahmunud külastajatele väike selgitav ekspositsioon, kes olid punalendurid, kus oli nende lennuväli ja kus asub arhitektide nägemus, mida palja silmaga ei näe.

Hoonega tiigi sildamine on samuti enam kui küsitav. Saavutatakse ju vaade tiigile, mis ei anna järve mõõtugi välja ja mõjub selle hoone all basseinina. Kogu poliitiline taust rahvusmuuseumi ja punalendurite seostest on juba igaühe enese südametunnistuse otsustada.

Oli sel võistlusel teisigi häid lahendusi. Soomlaste teise koha töö leidis žürii liikme Jaanus Plaadi soosingu, ainult seal oli töötajal kogusse minemiseks vaja minna maa-alust käiku pidi teise hoone teise serva ja sealt liftiga jälle üles.

Pealegi pole selle suure amfiteatriga ja katuse vaateplatvormiga meie külmas kliimas niikuinii midagi teha. Lauluväljakki seisab tühjalt. Mida sealt katuselt vaadata olekski.

Sümpaatseimaid oli ostupreemiaga pärjatud eestlaste Kosmose-büroo töö, mis paigutas ainsana uusehitise teisele poole tiigi otsa, Narva maantee äärde; sel oli ilus lihtne maht ning täiesti toimiv ruumide paigutus.

Kõik algab korraldusest

Enamik tuliuusi maailma muuseume on hooned, ehitusmahud. Samas pole just eriti populaarne nn Bilboa näide, kus Frank O’Ghery skulpturaalne Guggenheimi muuseumi kujundus oma ülepaisutustes lämmatab hoone sisu.

Viimased muuseumid samas kõrval Barcelonas on aga sümbolid ja ühtaegu majad. Praegune ERMi võidutöö ei ole maja, pigem ebamäärane pinnavorm.

...