Uudised / Artiklid

MARTTI PREEM: Taktika versus praktika

02.02.2006

Ehitaja Nr.12
Detsember 2005

Linnaplaneerimise “planeerimisest”.

Mitmesugustel foorumitel ja ajakirjanduses on viimasel ajal sagenenud etteheited meie linnaehituses valitsevale situatsioonile. Arendajate hinnangul on otsusteni jõudmise protsess liiga pikk, linnaelanike arvates aga juhuslik ja liiga kinnsivaraarendajate huvidest lähtuv. Tundub, et ükski osapool pole päris rahul.

Protsessi pikkus tuleneb aga peamiselt planeerimisseadusest ja ka ehitusseadusest ning nende alusel kohalike omavalitsuste koostatud ehitusmäärustest, mis kahjuks on valdavalt koostatud mitte põhimõttel, et reguleeritud oleks nii palju kui vaja ja nii vähe kui võimalik vaid pigem põhimõttel, et on püütud reguleerida nii palju kui võimalik.
 
Linnaehitus on järjepidev protsess, linnaplaneerimsalased otused pika realiseerimisaja ja mõjuga. Mõtestatud arusaam eelnevatest otsutest ja nende mõjust järgnevale eeldab ka asjaomastelt erialalist kompetentsi ja ametis pikemaajalist püsimist. Linnaplaneerimine on eelkõige strateegiliste otsuste langetamine, mis ei tohiks olla dikteeritud ainult  taktikalistest ehk päevakajalistest huvidest. Näiteks Helsingi aselinnapea planeerimise ala on olnud oma ametis juba 18 aastat sõtumata sellest, milline koalitsioon on parajasti võimul.

Skandinaaviamaades, aga ka Saksamaal, on poliitiline võim ehk volikogu selgelt lahutatud täidesaatvast võimust ehk linnavalitsusest. Linnas on üks täistööajaga linnapea (oberbürgermeister) ja selleks on volikogu esimees, kellel on ka poliitilised täistööajaga abilinnapead (bürgermeister), kes nö kureerivad linnaelu olulisi valdkondi ja juhivad komisjone, mis eelkõige eelarve kujundamise kaudu suunavad valdkondade arengut, samuti jälgivad strateegiliste otsuste langetamisel üldsuse huvide arvestamist.

Linnavalitsuse igapäevast tööd juhib linnadirektor, kelle tööleping on reeglina poolteist volikogu valimistsüklit, mis eeldab ka tema ja kogu linnavalitsuse järjepidevat funktsioneerimist. Eestis pole  aga seda malli omaks võetud.
 
Planeerimsseaduse koostamise ideoloogia on suurel määral laenatud Soomest ja Rootsist, kus on olnud pikaajaline demokraatiakogemus ja välja töötatud ka üldhuvide eelistamise tagamise meetodid. Seejuures vajab  aga märkimist, et seal  enamus linnamaadest kuulub linnale ja nende planeerimist korraldabki linn ning kinnisvaraarendajad saavad arendatava ala juba eelnevalt linna poolt kehtestatud reeglitega.

Meil on olukord drastiliselt vastupidine – linnale kuulub linnamaadest alla 10%, kogu muu õigusruum ja ka viljeldud ideoloogia on viimasel 12 aastal olnud omanikukeskne ja tema ärihuvisi kaitsev. Seega iga maatüki omanik linnas võitleb kõigi vahenditega sealt maksimaalse kasu saamise eest ja linna üldhuvide eest seismisel jääb linnaplaneerijatel võimalusi väheseks.

Linnaplaneerimisega tegelevad ametnikud on suuremalt jaolt hõivatud menetluslusprotsessidega, millised tulenevad seadustest ja omavalituse aktidest. Kui veel üld- ja teemaplaneeringute juures on piisavalt aega rakendada strateegilisemat lähenemist, siis detailplaneeringud annavad selleks harva võimalust.
 
Teisalt on üldsuse huvide tagamiseks mõeldud avalikustamise protsessides siiski ka liialt palju populismi ja signaali, et linnaplaneerimises polegi primaarne erialane kvalifikatsioon vaid rahvahääletus. Ometi ei saa siin lähtuda vaid meeldib- ei meeldi  või saan aru- ei saa aru printsiibist. Arhitekti koolituses antakse viie aasta jooksul õpetust, et ta suudaks ruumiliselt ette kujutada tema kavandatut, see puudutab ka linnaruumi. Ja ka sellest ajast ei pruugi alati  mõnele arhitektile piisata. 

Midagi pole teha - see on spetsiifiline oskus nagu kirurgi oskus opereerida, dentisti oskus hambaid ravida, röntgenoloogil kopsupilti lugeda, baleriinil tanstida jne. Ilmselt ei võtaks keegi seda tõsiselt kui patsiendi pimesoolepõletiku korral kirurgi otsuse asemel kutsutakse kokku kodanike ühendus, kes leiab, et tegelikult tuleks esmalt hambaid ravida. Kahjuks aga midagi sellist linnaplaneerimises juhtub päris tihti. Eks selles ole mõneti süüdi ka arhitektid ise, kelle vastu usaldus on vähenenud, kui nad on põhjendanud ja realiseerinud kinnisvaraarendajate huvisid, mis on linnaelanikele liiga häirivad.
 
Tuleb tõsiselt püüda selles suunas, et kõik osapooled linnas – omanikud, arendajad, linnaelanikud, arhitektid, planeerijad ja linnavõim leiaksid meetodid kuidas erihuve parimal viisil ühendada ja luua linnaruum, mis oleks maksimaalselt mõnus. Ilmselt nõuaks see kõigepealt ühistes arusaamades kokku leppimist ja sellest lähtuvalt ka seadusandluse korrigeerimist.