Uudised / Artiklid

ROBERT NERMAN: Sadam kui linna arengu indikaator

03.03.2006

Tervet artiklit loe: Postimees 03.03.2006

Keskajal oli Tallinn jõukas ja tuntud eelkõige kaubalinnana. Ka hiljem on sadama käekäik peegeldanud linna majanduslikku arengut. 

13. sajandi algul ulatus rannajoon vanalinnast ida poole, erinevatel hinnangutel paarkümmend kuni paarsada meetrit linnamüürist eemal. On arvatud, et vanim sadam asus praeguse Pühavaimu tänava pikendusel, kohe teisel pool linnamüüri. Selle väite kasuks räägib asjaolu, et selles piirkonnas asus dominiiklaste klooster. See mungaordu eelistas rajada kloostreid just kaubitsemiskohtade lähistele. 
 
Tagasihoidlikumate hinnangute järgi ulatus 13. sajandil rannajoon praeguse Aia tänavani. Lõunapoolne rannajoon oli Viru hotellist Raua tänava alguseni ulatuval joonel.
14. sajandi alguseks oli Viru väljak või suurem osa sellest maismaa osa ning see kant muutus savivõtukohaks. Selle eripära tõttu kandis Viru tänav vanimates ürikutes saksa keeles lemstrate, leymstrate (1362) ehk Savi tänava nime.

Hansa Liit mõjutas ehitamist

Tallinna linnamüüri idaküljel asunud Viru väravat mainiti esimest korda 1362. aastal Lehmpforte ehk Savivärava nime all. Sügavad saviaugud kohandati juba keskajal kalakasvatamise tiikideks.

Tallinna positsiooni tugevnemine Hansa Liidus mõjutas sadama ehitamistöid. 14. ja 15. sajandi vahetusel oli Tallinn Läänemere üks tähtsamaid sadamaid. 15. sajandi alguse ehitusbuum Tallinnas tugines just merekaubandusest saadud tuludele – siit kulges transiitkaubandus Novgorodi ja mujale itta.

Võrreldes 13. sajandi algusega oli rannajoon selleks ajaks linnamüürist kaugenenud teisele poole praegust Uut tänavat. On arvatud, et 14. sajandi lõpul asus sadam praeguse Uue ja Väike-Rannavärava tänava nurgal. Sadama olemasolust selles piirkonnas kõneleb ka asjaolu, et kaevamistel leiti sealt muistseid laevakeresid.
Ent hüpoteese on teisigi. Nii on väidetud, et hiljemalt 14. sajandil asus sadam juba praeguse Vanasadama kandis, kuhu oli ehitatud maabumissild (bolwerke, pulvärk) või mitu silda. Igal juhul mõjutas sadama asukoha valikut lisaks rannajoonele ka 10–12 meetri kõrgune liivakivist nõlv, mis ulatus Kalamajast kuni Väikese Rannaväravani.

Rannaalal rändkivid

Loode poolt suunduv nõlv pöördus Paksu Margareeta kohal järsult lõunasse ning käänukohal tekkis pikk, merre ulatuv neemik, mis meres karina jätkus. Kogu rannaala oli sel ajal liivane ja kaetud rohkete rändkividega. See merre ulatunud neemik oli looduslik kaitse sadamale ning seda eelist kasutati sadama ehitamisel kindlasti ära.
Neemik ei suutnud sadamat kaitsta iga tormi eest. 1429. aasta tormid lõhkusid kõvasti sadamaehitisi. On arvatud, et juba siis võis sadam olla loodest kivimuuliga kaitstud ning viigi poolt sadamasildadega suletud ankruplats, kus laevad võisid ka talvituda.

16. sajandi alguses ulatus sadamat põhja poolt kaitsnud neemik praeguse Kai tänava alguseni. Maapinna tõusmise tõttu nihkus sadama keskus 16. sajandi alguseks Suurest Rannaväravast 300–400 meetrit ida poole, tänapäeva Ahtri ja Sadama tänava vahelisse piirkonda. Sel ajal tehti suuri töid sadama moderniseerimisel. 1510–1540 täiendati praeguse Väike-Rannavärava tänava ja Merekeskuse joonest veidike põhja pool asunud neemiku kaitsemuuli. 1530. aastal ehitati selle tippu kivist signaal- ja vahitorn.

Tallinna sadamat kaitses tõhusalt 1518–1529 ehitatud Suure Rannavärava võimas kaitsekompleks koos Roosikrantsi (Paksu Margareeta) torniga. Sadama territooriumil paiknesid tollal tollihoone, laohooned ja suur laoplats, hülgerasva sulatamise ehk traaniajamise köögid, lubjaahi, sõjalaevade hoone, võrgukuurid jm.

Sadama korrashoidmine Tallinna tuulisel lahel polnud lihtne. Ehitustöödega kaasnenud pidevad probleemid kajastuvad ka tollastes ürikutes. Näiteks maabumissillad ei pidanud tuulises lahes lainetele kaua vastu.

Tõenäoliselt ei suutnud selleaegne Tallinna sadam suurt laevaliiklust täiel määral rahuldada ja osa laevu pidi reidile ankrusse jääma, kust nad oma kaubad mündrike abil paatidega maale saatsid. Mündriku-ametit mainitakse ürikutes juba 13. sajandi keskpaigast ning arvatavasti lõppes nende ametimeeste tegevus alles 18. sajandi algul, kui Tallinna sadam oli juba nii valmis, et mündriku-amet muutus tarbetuks.

...