Uudised / Artiklid

TÕNU KAALEP: Glamuurkuup ja filigraanparkla

24.03.2006

Eesti Ekspress, 22.03.2006

Tõnu Kaalep käis mitu nädalat ümber Transgroup Investi büroohoone. Sisse teda ei lastud.

Transgroup Investi büroohoone Tallinnas
Jõe 4a
Valminud 2006
Arhitekt Urmas Lõoke
Sisekujundaja Pille Lausmäe
Hinne: 8
 
Tüüpiline eesti kontorihoone on kinnisvaraprojekt; isegi kui asi on ehitatud ühe firma tarbeks, õhkub sealt reeglina keskpärasust, anonüümsust ja kokkuhoidlikkust; erandeid on muidugi ka. Kui midagi silma paistab, siis mõne kontori ruumikujundus, mitte hoone enda olek või meeldejäävus. Selles mõttes on Jõe tänava eklektilisse ja hallivõitu keskkonda kerkinud kontorihoone ja parkimismaja hoopis teisest ooperist. Need majad ei varja oma omanike rikkust ja iha suurlinliku glamuuri järele. Ma ei julge ennustada, kas näiteks Karu tänava porine algus suudab niipea selle maja poolt kõneldavat keelt õppida. Ei, see pole vene keel, see on midagi enamat.

Et kas see maja on õiges kohas? Või on ta seal näiteks kümne aasta pärast? See on luksuse ja rikkuse keel, mida esindavad must marmor, tume klaas ja kõrged ruumid. Seda keelt ei räägi eriti paljud majad või tänavalõigud Tallinnas.


SUURLINLIKUM KUI ÜMBRUS: Transgroup ­Investi büroohoonest õhkub nii laia joont kui ka maitset. (Tiit Blaat)  
 


Tume kuup, mille ümber keerduvad lihtsad geomeetrilised mustrid (miskipärast meenuvad mulle Nokia mõned kallid, neo-art déco vihjetega telefonid) ei mängi praeguste klišeeideedega, tal pole viltusi klaasseinu või muid kulunud detaile.
Mis on selle kaabaliku kuubi (moslemid, see ei ole solvang, pange tähele!) sees?
Luksuslik minimalism restoranis ja naljakad, veidi ameerika dinerite stiilis valged toolid moekohvikus. Edasi pääsemiseks tuleb helistada Moskvasse firma omanikule, ütleb juhtivtöötaja.

Julge lahendus on ka parkimismaja paigutamine varjamatult tänava äärde põhihoonega mahult sarnase objektina. Tavaliselt püütakse parkimismaja esitada odava betoonriiulina kuskil õuel. Kogu kaheosaline hoone suhtleb ümbritseva keskkonnaga keskmisest rohkem, mind on alati häirinud majad, mille tänavaäärset esimese korruse seina pinda katavad põhiliselt tuletõrjekapid, trafouksed ja parkimismajade sissesõidud. Siin on sellist müra vähe, tänavanurgale on loodud potitaimede ja skulptuursete objetidega tehismaastik.

Mõlemad, põhimõtteliselt kuupjad mahud ei ole tegelikult päriskuubid. Parkla kuubi terviklikkuse hävitavad teadlikult välisfassaadi asendava metallsõrestiku viltused servad ülal ja all, kontorikuubist väljuvad konsoolsed osad Karu tänava küljes. Maja sissepääse rõhutatakse erinevalt. Restorani ja moekohviku pool oma keeruliste rippuvate ruumide all on mängulisem, kuigi ikkagi ootad sisenedes Kerberost või Peetrust, kes küsiks, kas asja ka oli. Sa vaatad moekohviku hubaselt massiivseid valgeid toole ja ütled, et jah, oli asja küll. Jõe tänava ametisissepääs on natuke tagasihoidlikum ja ligipääsmatum, sinna ei hakka asja ees, teist taga trügima.

See ei ole eestipärane maja, aga see on tähelepanu vääriv maja. Urmas Lõokesel ja tema firmal on põhjust uhke olla.

Kas kivisüsi poleks vastava materjali vedamisega tegeleva firma peakorterile kohane metafoor? Maa sees puhkav süsi (ja meenutame söe ja teemandi sugulust) ongi selline must ja sile.

Tolmama ja Saviranna elanikke häirima hakkab ta alles maa peal.