Uudised / Artiklid

KARIN PAULUS: Läti parimad majad

04.04.2006

Eesti Ekspress: 27.03.2006

Karin Paulus käis naaberriigis head arhitektuuri jahtimas.

Pühapäeval, 12. märtsil sõidan hommikuse bussiga Riiga, et osaleda meie arhitektide liidu esindajana Läti arhitektuuriauhindade žüriis. Olen väga elevil, kuid samas muretsen, et äkki on majad mulle "maitse poolest" vastuvõtmatud. Äkki on pooled kandidaatidest sellised nagu valdav osa Läti osa uuematest eramutest – palktared ja lossikesed? Loodan siiski, et kuuekümne kandidaadi hulgas midagi toredat ikka on.


GRAND PRIZE: Teist aastat järjest kuulutati parimaks hooneks Lätis elamu. Noorte arhitektide tõeliselt maailmatasemel idee puhul ei tekkinud küsimustki, et äkki peaks ikka eelistama avalikku hoonet. Tegelikult on see ehitis Lukševicsi ning Oš?nsi üks esimesi “päris oma” maju. (Karin Paulus)  
 
Riia vanalinnas paiknevas Läti Arhitektide Liidu majas (võrdluseks: meie EALil on Laial tänaval kõigest tilluke kontor) saab selgeks, et kuigi paberil on pikk lätlastest ja välismaalastest koosneva žürii nimekiri, osalesid kohalikud ainult tehnilises ettevalmistustöös. (Meil annab preemiaid välja teatavasti kultuurkapitali žürii.) Lõpliku valiku teevad väljamaalased, s.o mina ja kolm arhitekti: Markus Seppänen Soomest, Jarl Ture Vormdal Norrast ja Gintaras Balcytis Leedust ning Riia uus peaarhitekt J?nis Dripe.

Dripe pärast võime Riiat tõesti kadestada: ta on olnud saadik Suurbritannias ja Rootsis, kultuuriminister ja arhitektide liidu esimees. Seega tunneb praktiliselt kõiki inimesi ning oskab igal teemal kaasa rääkida. Kas meie "kultuuriruumis" leidub mõnd sama mõjukat (linna)arhitekti? Vist mitte.

Õhtul teeme juba pika jalgsimatka. Liiga liberaalsest ehituspoliitikast hoolimata – mis avaldub eriti vanalinnas, kus pea igasse pommiauku ehitatakse uusi "viru keskusi" ning kus ajaloolistele hoonetele ehitatakse paar korrust peale, ilma et muinsuskaitse midagi kobiseks – on Riia tõeline suurlinn. Sellise metropoli kõrval on Tallinn ikka armetult väike ja vaene. Situatsioon on veidi sarnane 19. sajandi lõpu - 20. sajandi algusega. Veidi kurb on.

13. märtsil sõidame Ljep?jasse. Linn ise on üsna räämas. Kuna aga linnaarhitekt on väga entusiastlik, ei õnnestu ühtki objekti eelnevalt välja praakida. Kõige sümpaatsema mulje jätab šarmantseks hotelliks muudetud kahekorruseline tsaariaegne puitmaja (vt www.fontaine.lv), mis esindab Lätis miskipärast veel üsna lapsekingades olevat säästvat renoveerimist. Ljep?ja-Ventspilsi maantee ääres Saka vallas näeme aga kaht suurepärast projekti. Kõigepealt suvilad (arhitektiks Uldis Lukševics), mis paiknevad postidel, et oleks parem vaade merele, millele ei tohi vastavalt seadusele lähemale kui 300 meetrit ehitada.

Järgmise objekti – Drupu maja puhul on aga üllatus veelgi suurem. Maakivist varemetesse asetatud klaaskasti (arhitektiks Uldis Lukševics, M?rti?š Oš?ns) me lihtsalt armume. Lakoonilisus ja tähendusliku koha loomine on veenev, suisa ülev. Mõlema projekti tagasihoidlik arendaja Andris V?toli?s, kelle põhitegevus on siiani olnud pakendite valmistamine näiteks Fazerile, on tunnustuse üle siiralt õnnelik: "Mind on siiani ikka veidi hulluks peetud." Ventspilsist jäävad lisaks puhastele tänavatele (kohe näha, kes linnapea on) meelde uus raamatukogu ja linnakujunduse kategoorias kandideeriv ja segaseid tundeid tekitav puukujuline purskkaev.

14. märtsil oleme jälle Riias. Väga sümpaatne oma terviklikkuse poolest on suure magistraali ääres paiknev hiiglaslik büroohoone "Baltais v?jš" ( K. Ulma?a gatve 119). Nagu paljud teisedki konkursitööd on ka see arhitektuuribüroo Kubs loome. Osalt on tegu kümmekond aastat vana hoone ümberehitusega. Betoonraam ümber kompleksi on tõesti efektne. Kuna ehitajaks ja omanikuks on ehitusettevõte Re & Re, siis mõnes mõttes sarnaselt TTP-majaga Pirital on selleski kontormajas monumentaalsust ning perfektsust detailides. Mõistagi riialikult suuremas mõõtkavas.

Mõtiskeluainest pakuvad ??psala saarel toimuvad muutused. Nimelt on endine peaminister M?ris Gailis lasknud restaureerida – või kui ausalt öelda, siis kõvasti ka ümber ehitada – saarekesel paiknenud puitelamuid ning on muinsuskaiste toel ka mujalt toonud juurde mõned majad, mida on tahetud lammutada. Tegemist on tõeliselt eduka kinnisvaraprojektiga. Ligi 15-miljonilistele (ning veidi odavamatele ja kallimatele) nostalgiahõngulistele korteritele ning majadele on nõudlus täiesti olemas. Peamised kliendid on muidugi välismaa diplomaadid. Miks meil ei taha keegi näiteks Burmani-Perna Tina tänava villat lasta korda teha, kurvastan, arhitektuurilt on see ju palju omapärasem.

Joome kohvi ja sööme rämedalt suuri magustoite Doubble Cafés, mis nüüd Eestissegi laienenud. Arhitekt V?sma Kontere räägib irooniliselt, et keti sisekujundaja on tegelikult sepakunstnik. Tõesti, hakkan vaatama, on jah igasugu rauast tehtud krõnkse kõik kohad täis.

Muidugi tuleb mitu korda jutuks ka see, et Riia arendamisse on kaasatud kultusarhitekt Rem Koolhaas. Norrakas Jarl, kes ütleb Dripele, et Koolhaasi suhtes tuleb olla ikka superkriitiline, möönab hiljem, et ta ei tea (vähemasti Remi endised kaastöölised räägivad nii), et klassik oleks ammu ise olnud nii entusiastlik ja huvitatud ühestki projektist kui Riia-asjast.

Järgmise päeva õhtul on tseremoonia uues "multiareenas". Kanadalaste projekteeritud tüüpprojekti kohandus, aga värvidega "ilusamaks" tehtud. Suure auhinna saab klaaskarp varemetes. Ümberehituste hulgas läheb auhind tööstushoonele, mis on kohandatud ajaleht Diena toimetuseks. Sisekujundustest premeerime endisesse garaaži tehtud tekstiili-boutique’i.

16. märts. Meie passioon lõpeb loengu pidamisega saalitäiele arhitektidele (valdavalt seeniorid ja üliõpilased). Leedu mees kõneleb oma kodulinna Kaunase suurematest uutest projektidest. Nii kavandab neile staadioni Pariisi kuulsa jalgpallistaadioni autor. Mind pannakse rääkima Kumust, Markust Tamperest.

Kuna peaks toimuma leegionäride kokkutulek ja vene saatkonna sellele vastukaaluks korraldatud miiting, siis on tänavatel hordide viisi politseinikke ning lihtsalt uudishimulikke inimesi. On esimene tõeliselt kevadine päev. Elu on ilus.