Uudised / Artiklid

IGOR GRÄZIN: Ehitusõnnetus hüüab tulles

25.04.2006

Eesti Päevaleht 24.04.2006

Rahvatarkus ju ütleb: kolm korda kolida on sama hea, kui elada üle tulekahju. Arvan, et need, kes on Eestis ehitamises osalenud, kinnitavad lisaks: ehitamisest edasi saab tulla ainult piinarikas surm… Ja ainult need, kes ehitamisasjus miskitpidi sees pole olnud ,võivad rahus imetleda riigi jõukust näitavaid uusi maju, kaubanduskeskusi ja isegi kauneid bensiinijaamu, mis ilusad “nagu välismaal” (bensiinijaamad tegelikult ilusamadki).

Nii imelik kui see ka pole, näib rahvas olevat ehitusasjadega üldiselt rahul ja need, kes selle töö vaevadega tegelikkuses kokku puutuvad, kipuvad süüdistama iseennast: minu viga, et sai rahaga valesti rehkendatud; minu viga, et projekt sai vale; minu viga, et alltöövõtja osutus käpardiks jne. Ühesõnaga, kasutades kuulsa maailmakirjaniku Erich Remarque’i väljendit: igaüks sureb omaette. Ja Eesti ehituses ka piinleb igaüks omaette – alates süütutest korteriomanikest ja lõpetades ehituslike suurfirmadega. Aga seda, et probleem on üleüldine, ei tea enamik.

Käesoleva aasta märtsikuu viimasel päeval kaitsti Tallinna väikeses eraülikoolis, akadeemias Nord vabariigi esimest doktorikraadi puhta ehitusõiguse alal – Enno Oidermaa oma (tema “Ehitusõiguse” raamat müüdi läbi kiiremini kui mis tahes seksuaaltehnika käsiraamat). Teadusvaidluses osalesid tugevaimad ehituse ja selle reguleerimisega tegelevad mehed: professorid Ants Kukrus, Roode Liias ja Endel Ploom. Ja järeldus oli üksmeelne: ehitusõigust Eestis samahästi kui ei olegi ja iga üksiku ehitaja üksikhädad on Eesti majanduse suurima probleemi küljest pudenenud tolmukübe, ei enamat.

Toon siit-sealt mõned juhu-näited. Ehitustele antav garantiitähtaeg, nii naeruväärselt lühike kui see ka pole (kaks, mõnel juhul kuni viis aastat – normaalne oleks 25–30 aastat), on tegelikkuses mõttetu – kuna puuduvad ehituse ekspluatatsiooni eeskirjad ja seadused. Lihtne küsimus: kas mu garantii jääb alles, kui ma lahtitulnud ukselipi tagasi kleebin? Vastust ei ole. Kui jutt on ehitustele antavast garantiist, siis ei kaitse see Eestis mitte tarbijat, vaid ehitajat: tema žanss pääseda vastutusest ligadi-logadi tehtud töö eest väheneb tähtaja möödumisel oluliselt.

Ehitusõigusest tööriist
Aga et ehitaja elu liiga roosiline ei paistaks, vastupidine näide. Kirjutades maha Saksa võlaõigust, unustasime me, et sakslased seovad vastutuse süülise käitumisega (oled süüdi – näiteks väga lohakas, väga hooletu, lihtsalt kuritahtlik vms –, siis ka vastutad). Meil aga vabanetakse vastutusest vaid vääramatu jõu puhul. Ehitaja poolt vaadatuna: mis mõtet on mul üldse pingutada, kui ma pean hakkama vastutust kandma igal juhul, kui just pikne sisse ei löö või Põltsamaa jõgi linna üle ei ujuta?

Ehitajate kaela on tarbijad ja kodanikud ajanud kõik koledused, mida nimetatakse arhitektuurilisteks. Seegi on patuasi: Eesti seadustes esineb sõna “arhitekt” ülepea vaid ühel korral; ülejäänud juhtudel on tegemist projekteerijaga. Ja kui projekteerijaks juhtubki mõni hellahingeline ja hooliv arhitekt, siis pole imestada, et sünnivad üleni klaasist tehtud seinad, mille taga olevat ruumi ei ole võimalik soojanagi hoida – sest lisaks klaasseinale on veel ka põrand säärane, et läheb kontsentreeritud soojaallika käes põlema. Sooja- ja jahutusarvetest ärgem rääkigemgi… Sest kui on arhitekt, siis pole projekti inseneri, ja vastupidi. Muide olukorra parandamiseks oleks esimeseks ja odavaks sammuks lihtne asi: igale valminud majale peab olema kirjutatud tema ehitaja ja arhitekti nimi – et rahvas ei unustaks oma “kangelasi”.

Olgem nõus: vabaturu tingimustes peab olema nii vähe riiki kui võimalik. Reformierakond pole kunagi teist meelt olnudki, aga rõhutaksin siin ühte olulist sõnapaari: VABATURU TINGIMUSTES! Seda vaba turgu praegu ei olegi – objektiivsetel ja subjektiivsetel põhjustel – , alates kunstlikult üles kihutatud ehitusbuumist (millist pahna sa ka ei ehita – ostja leiab ikka!) ja lõpetades sellega, et ehitusturul on konkurents kartellikokkulepetega maha surutud. Isegi see konkurents, mis nõukogude aegu oli maa-ehituses KEK-i, MEK-i, EPT ja “moldaavlaste” vahel, on nüüdseks sama hästi kui kadunud.

Jääb vaid kaks väljapääsu: kas kartellide lõhkumine või nende tegevuse otsene reguleerimine minimaalsete kvaliteedinõuete kehtestamisega. Ja seda viimast just seal, kus tarbija jääb kõige enam meelevalda – eeskätt viimistlustööde ja kommunikatsioonide puhul.

Eesti ehituste langev kvaliteet kinnitab vana tõde: nõukogude majandussüsteem ei ole tarbijale ja töömehele sõbralik. Ning kui ehituses on see taastatud, ega siis midagi – hakkame aga uue revolutsiooniga pihta. Tehes ehitus-õigusest endale tööriista.