Uudised / Artiklid

AVE RANDVIIR: Kaera 22 kortermaja – hea idee uue elu sünnivaevades

28.04.2006

Eesti Päevaleht 22.04.2006

Kunagine telefonikeskjaam Pelgulinnas Kaera tänaval maadleb vanast uue tegemise probleemidega.
1970. aastate lõpus ehitatud telefonikeskjaam Pelgulinnas pole esimene seda funktsiooni täitnud ehitis, mis nüüdseks on eksklusiivseks korterelamuks kohandatud. 2004. aastal rekonstrueeriti arhitektide Priit Penti, Eero Endjärve ja Illimar Truverki koostöös elamuks endine Kreutzwaldi tänava telefonikeskjaam, mis hakkas kandma arendaja pandud peent nime Artery. Kreutzwaldi 10 asunud telefonikeskjaam ehitati 1954. aastal, Kaera 22 maja 1970. aastate lõpus – nüüdseks ühendavad korterelamuteks ümber tehtud hooneid endisest funktsioonist tulenevad ebatavaliselt kõrged laed. Kreutzwaldi tänava maja lõhuti ümberehituse käigus seest puhtaks, kõrged korterid dikteeris säilinud stalinistlik fassaad. Kaera tänaval on asjale lähenetud vastupidi – põrandad ja laed on alles jäetud, aga “avad ümber mängitud”, nagu ütleb Kaera 22 maja arhitekt Harry Klaar.

Klaar on ühe endise tööstushoone – Jahu tänaval asuva kunagise Norma plekitööstuskompleksi, mida nüüd tuntakse ArtDepoo nime all – juba korterelamuks kohandanud ja selle eest positiivset vastukaja saanud. Korterid Kaera tänaval pandi müüki samamoodi nagu mõned aastad tagasi ArtDepoos – viimistlemata karpidena. Puuduvad ka siseseinad. Ühelt poolt võib seda muidugi vaadata arendaja kokkuhoiuna, teisalt väljakutsena ostjale, kes saab ja ühtlasi on kohustatud korterit sisustades oma fantaasial vabalt lennata laskma.

Kõrged korrused
Kaera 22 maja võiks tavalise korrusekõrguse puhul olla kaheksakorruseline, kuid on selle asemel viiekorruseline. Kõige kõrgem, viies korrus, mis koos katuseterrassidega jääb tänavalt vaadates täiesti varjatuks, on uus juurde-
ehitus. Lagede koha pealt on see tegelikult hoopis maja madalaim korrus. Kahe- ja kolmetoalised korterid, mida on elamus kokku 79, paiknevad kahel tasapinnal, esimese korruse korterid on ehitatud koguni läbi kolme tasapinna.
Arhitektid on tugevalt panustanud hoone välisele efektile – edevad 2,7 meetri kõrgused metallrõngastest rõdud võimaldas majale külge pookida just eba-
traditsiooniline 4,8-meetrine korrusekõrgus, suhteliselt lihtsa vormiga majakarp on silmatorkavaks maalitud vahelduvate punaste, eri tooni hallide ja valgete värvisiiludega. Kahjuks peab tõdema, et fassaadivärvil on juba külmakahjustused.
Arhitektiga vesteldes selgub, et Kaera tänava maja rekonstrueerimine pole läinud kõige libedamalt, kuna vana hoone on lihtsalt “igatpidi kõver”. Juba tööde alguses selgus, et ühel korrusel ulatus põrandate kõrguse vahe 15–20 sentimeetrini. Ehituslikud vead paistavad tähelepanelikul vaatamisel ka fassaadilt välja. Klaar arvab, et kõik ehitusel esinenud probleemid polekski ehk olnud kergelt lahendatavad, kuid see, kui tajutavaks need on jäänud, on juba teine asi. Ning kuigi ta kinnitab, et ehitajaga “raksu ei maksa minna”, on tal ilmselgelt kahju, et hea idee on ehituslike komplikatsioonide tõttu tõsiselt kannatanud.
Veel üks ühisjoon Kaera 22 elamu ja On Arhitektide ArtDepoo vahel on mõlema maja kergelt tõrjuv endassesuletus – mõlemat ümbritseb võrgust piirdeaed, sisehoov on suletud tõkkepuuga ja värava kõrval lösutab betoonist “vahimajake”. Kaera 22 majast ühel pool kõrguvad hallid paneelhooned, teisel pool eramajad ja vanad väiksemad mitmepereelamud, mida piiravad samuti aiad. Erinevus on siin ainult selles, et nende taga on rohi ja põõsad, mitte asfaltkõrbe meenutav autoparkla. Sellegipoolest paistab, et uus korterelamu on tahtnud ühendada paneelelamu mahutavuse ja individuaalelamu privaatsuse – arendaja otsitud korteriostjate sihtgrupp, keda iseloomustati kui “teisitimõtlejat”, peab ennast Pelgulinnas turvaliselt tundma.