Uudised / Artiklid

TOOMAS VITSUT: Kesklinn vajab uut keskust

10.05.2006

Pealinn 25.04.2006
Toomas Vitsut, linnavolikogu esimees

Üks esimesi süstemaatilisi linnauurijaid Edgar Kant on 80 aastat tagasi öelnud: «Kesklinn peab olema eri tegevuste koondumiskoht: seal peab olema ruumi nii elupaigaks, poodideks, büroodeks kui ka meelelahutuseks.» Teisisõnu, seal peab olema elu 24 tundi ööpäevas.

Eri funktsioonide tihe kooseksisteerimine paneb aluse jätkusuutlikule linnakeskusele, kus mitmed funktsioonid toetavad üksteist ning võimaldavad paremini ära kasutada nii inim- kui ka ruumiressursse.

Linn saab sellise keskkonna tekkimisele kaasa aidata mitmeti, kuid kindlasti on üheks oluliseks võimaluseks uue halduskeskuse – nn uue raekoja rajamine. Uut, nüüdisaegset administratiivhoonet on linnal vaja, seda tunnetati juba eelmise sajandi algul. Paraku pole siiani mõtetest kaugemale jõutud ja on tunda, et lihtsalt ei tule see ka praegu.
Esimene lahendamist vajav küsimus, mis juba on vaidlusi tekitanud, on uue raekoja asukoht. Kaalumist väärivaid kohti on mitu, kõik oleneb aga sellest, millistest kriteeriumidest me koha valikul lähtume. Arvan, et uue haldushoone puhul ei ole tegu pelgalt ühe maja ehitusega ja see ei ole ainult küsimus arhitektidele, vaid tegemist on uue linnakeskuse väljakujundamisega.

Kuivõrd Tallinn on merelinn, kaldun ise eelistama asukohta, mis jääks mere äärde. Võimalikest variantidest saame rääkida Admiraliteedi basseini ja linnahalli piirkonnas, igati sobilik on uue linnakeskuse rajamiseks ka Tallinna Sadamale kuuluv praegune tühermaa, kuhu varem on pakutud uut teatrit või kunstiülikooli hoonet. Ideed on jätkuvalt teretulnud, vastavalt linnavolikogu otsusele esitab linnavalitsus oma ettepanekud volikogule 1. septembriks.

Tihti on väidetud, et Tallinna kesklinn on liiga täis ehitatud, et kesklinnas on umbne, napib ruumi jalutamiseks, hingamiseks. Samas heidavad mõned kriitikud linnavalitsusele ette Harju tänava kinnistu ostu ja sinna roheala rajamist. Kritiseeritakse igal juhul ja tõe kriteeriumiks saab siin olla ainult aeg.

Aeg näitab, millised otsused olid õiged ja millised valed. Ühes olen ma kindel: otsustamatus ei aita kindlasti linna arengule kaasa, seda näeme me igapäevases elus niigi piisavalt. Juhkentali kinnistute müügi järel tahaksin aga küsida – kas keegi veel julgeb väita, et Harju tänava kinnistute väärtus tulevikus langeb?

Mina leian, et kesklinnas on nii ehitustele kui ka renoveerimisprojektidele veel piisavalt ruumi. Suured arendustööd seisavad ees Rotermanni endise tööstuskvartali piirkonnas; uusi, linnapilti rikastavaid lahendusi ootavad Maakri tänav ja Tselluloosi kvartal, arendamist ootab Vanasadama piirkond.

Linnakaardile vaadates näeme, et Ülemiste järve ja mere vahele surutuna moodustab Tallinn kikilipsu kuju. Mida pikemaks kikilipsu venitame, seda kulukamaks linna majandamine läheb, seda laiemaks muutuvad kesklinna läbivad autoteed. Olen kuulnud tõsimeelset arutelu ruumipuudusel kesklinna teede tõstmisest betoonsammastele. Ma ei ole küll armunud sellesse paljukiidetud kilukarbi siluetti, kuid betoonsammastel kiirteed ma laevaga Tallinna sadamasse tulles imetleda ei tahaks.

Samas peaksime endilt küsima, kas Tallinn on ambitsioonikas linn. Kui jah, võiksime mitte karta ja kritiseerida Oleviste kirikust kõrgemaid hooneid, vaid mõelda, kuhu me võiksime luua terve piirkonna vähemalt 50 sädeleva, nüüdisaegse arhitektuuriga kõrghoone ehituseks.

Kõik, mis toimub kesklinnas, puudutab kõiki tallinlasi. Kui nõmmelane ei pruugi Lasnamäele eriti sattuda ja vastupidi, siis kesklinn on enamikule meist igapäevase elu osa. Iga muutus kesklinnas puudutab iga tallinlast, seetõttu kutsun kõiki kaasa mõtlema kesklinna arendamises mitte üksnes tänast päeva, vaid tulevikku haarates.
Arvestama peab, et igale ideele leidub kritiseerijaid. Hullude ideede puudus on aga hoopis hullem kui hullude ideede ülejääk.