Uudised / Artiklid

Arhitektid! Valmis olla! Start!

14.07.2006

 
Eesti Päevaleht (08.07.2006)
Aale Kask
Arhitektuurimuuseumis avatud näitusel “Arhitektid võistlevad“ on loodud sportliku võistluse atmosfäär. Poodium ja selleni viiv punane vaip, taustaks kõlamas Queeni lugu “We are the champions!”. Konkurents otsustab parima, ka parima arhitektuurse lahenduse, kirjutab arhitektuurikriitik Aale Kask.
Rotermanni soolalaos on eksponeeritud arhitektuurivõistluste säravamad esikohatööd ja lahendused alates aastast 1989. Arhitektide võistlemist ei saa otseselt võrrelda enamiku spordialadega, milles on oluline esimesena finis?eerimine. Pigem sobiks võrdlus iluuisutamisega, kus lõpuks määrab tulemuse ikkagi kohtunike subjektiivne arvamus.
1989. aasta oli oluline ja viljakas arhitektuurivõistluste aasta. Peeti Süda tänava piirkonna planeerimiskonkurss, mille ümber puhkenud diskussioon kandis maha ooperimaja ehituse ja säilitas Süda tänava ühes hõlmikpuuga, tuues meie kõnepruuki määratluse “hõlmikpuu sündroom“.
Esimest korda planeeriti ka Rotermanni kvartalit, kuhu suurem ehitamine on jõudnud alles neil päevil. Kvartali ettevalmistamiseks on vahepeal korraldatud juba uued võistlused.
Seevastu konkurssidega enim koormatud sadama-alal ei juhtu veel suurt midagi.
Põhiliselt on eksponeeritud võitjaid, kuigi mõnede konkursside puhul on esikohatööde kõrval näitusel väljas ka teise-kolmanda preemia pälvinud lahendused. Tinglikult on ruum jaotatud kaheks: ühel pool esitletakse planeeringuid, teisal mahulisi objekte.
Kuigi ka maketipoolel ei kohta kuiva kronoloogilist läbikappamist. Objektid on paigutatud kõrvuti tüpoloogiat järgivalt. Nii leiab ühest nurgast koolimajad, teisest spordihooned, kolmandast muuseumid. Kõigi lahendusideid saab jälgida läbi kümnendi.
Selline paigutus on ühteaegu tabav ja loob pinnase võrdluseks. Ühtlasi annab ülevaate, kui palju ühiskondlikke objekte on taasiseseisvunud Eestis valminud ja millised on veel valmimas.
Kurvem lugu on aga planeeringutega, millest lõviosa kogub riiulitel tolmu. Kogutud ajaleheartiklite abil on näituse üks ülesandeid panna külastaja küsima, miks see on nii läinud.
Idee lennukam kui teostus
Näitusel ei esitleta vaid süvenemist nõudvaid jooniseid ja utoopilisena tunduvaid ilupilte, lisaks on väljas maketid. Tähelepanuväärivaim vist on 1996. aasta Viru keskuse planeeringu konkursitöö, mille ehitamisel küll suuruselt on juba maketist mööda mindud. Maketil on selgelt näha ka väljaku kõneaine number üks – Viru hotelli must juurdeehitus, Viru Poeg.
Hasartset äratundmisrõõmu pakuvad ka teised tuntud objektid – mida kujutas makett ja kuidas ehitus lõpuks välja kukkus. Konkursitööde võlu on ideede lennukuses, sest päriselus valminud ehitis või planeering on tihtipeale kompromiss – projekteerimisel enamasti kärbitakse arhitektide tiibu.
Tagasivaateline näitus annab hea ülevaate ka osalejatest. Kui 1990. aastate keskpaigas võistlesid isekeskis veel vanad tuntud arhitektuuribürood, siis nüüd on need täiesti taandunud ja asemele on astunud nooremad tegijad. See reegel tundub kehtivat avalike võistluste puhul, kinniste ja kutsutud konkursside kohta seevastu täpset ülevaadet ei ole.
Kui aeg-ajalt on võistlustöid pandud välja arhitektuurimuuseumi ülemisele galeriile ja näidatud Laste Maailma galeriis, siis sellises mastaabis läbilõikelist ülevaadet arhitektide võistlemistest seni avalikkusele näidatud pole. Kiita tasub näituse kuraatorit Karin Hallas-Murulat, et nii suur hulk materjali on muuseumi kogutud ja välja pandud.