Uudised / Artiklid

KARIN PAULUS: asundustalud luubi all

13.10.2006

Eesti Ekspress 28.09.2006

Äsja magistritöö "Uudisasundused – 1930. aastate sotsiaalpoliitika ja arhitektuuri kohtumisi" kaitsnud Elo Lutsepaga vestles Karin Paulus.

Mis on su töö olulisemad märksõnad?

Kõigepealt tahan rõhuasetuse panna sinna, et tegu on uudismaa-asundustega, mis rajati suuremalt osalt 1930ndatel. Nii et räägin asundustaludest, mitte asunikutaludest, sest viimaste all mõeldakse peamiselt 1920ndail pärast Vabadussõda jagatud talusid.

Vahe tuleb eelkõige sellest, et asunikutalud rajati endistele mõisamaadele (teiste põlistalude vahele), võis endale ehitada sellise maja, nagu tahtsid (kui raha oli). Kui raha polnud ja tuli laenu võtta, tuli pangale esitada midagi projekti meenutavat.
Asundustalude all mõtlen talusid, mis kerkisid riigi poolt tervikuna rajatud uutesse küladesse ehk asundustesse. Kuna endised mõisamaad olid juba kahekümnendate keskel praktiliselt laiali jagatud, tuli kasutusele võtta riigi tagavaramaad - peamiselt sood ja rabad. See tähendab, et asundused rajati uudismaadele - kõigepealt kuivendati sood, rajati juurdepääsuteed, siis jagati maa kruntideks ja võeti maha mets, juuriti kännud. Seejärel jagati krundid ja ehitati terviklikult välja kogu asundus. Seda muidugi ideaalis.

Kuidas jõudsid selle teemani?

Teema valikul oligi oluline suur sarnasus tänapäeva ulatusliku kinnisvaraarendusega, kus toimitakse ju paljus täpselt samuti. Ainult kinnisvaraarendajaks oli tollal riik, täpsemalt Põllutööministeeriumi juurde loodud Asundusamet. Selle teemaga on enne tegelnud vaid paar inimest - Mart Kalm, Aleksei Peterson - ja sedagi muu uurimisteema kõrvalsaadusena. Teema tundus praegusajal väga aktuaalne olevat.
Kas mõni su enda lähisugulastest ka sellises talus elab? Isiklikud varasemad sidemed uudisasundustega mul puudusid. Teadsin vaid mõnda asundust: Peressaare, Lepplaane, Pillapalu, Mustamäe. Alustasin kodutööd Regio autoteedeatlasega. Otsisin üles suured soomassiivid ning katsusin leida neis veel säilinud külasid.

Oskad sa öelda kui palju selliseid maju ehitati? Mitu protsenti see võis olla enne II maailmasõda?

Kui võtta arvesse, et selliseid asundusi rajati kindlasti rohkem kui 100, suurimas (Peressaares) oli umbes 130 talu, kümmekond oli umbes 50 taluga, ja ülejäänud väiksemad, siis... oletan, et kolme tuhande ringis. Täpset arvu on raske öelda, sest kõik asundused ei jõudnud omandada kavandatud mahtusid. Ajad muutusid... Ja paljud hooned jäid pooleli ning kõiki planeeritud kruntegi ei jõutud laiali jagada.

Mis on neist majadest praegu saanud?
Seda, mis neist praegu on saanud, saan ka vaid mõne asunduse näitel täpsemalt öelda. Pole kahjuks veel jõudnud neid kõiki külastada.
Kõige esimene neist - Leetse-Pallaste asundus - on tänaseks täielikult hävinud, täpsemalt hävitatud. Tegemist on endise Nõukogude sõjaväebaasi territooriumiga, millel kasvab tihe padrik. Teine - Matsalu asundus (tänapäeval tuntud enam Keemu külana) - on tänu sealsetele endistele ja praegustele asunikele peaaegu täielikult säilitanud omaaegse ilme. Esimene suurem - Pikavere - hakkab taas jõudu koguma, sest asupaik on soodne - vaid 28 km Tallinnast.
Lepplaanes on raske ära tunda esialgset. Hilisem maaparandus on hävitanud paljud talud ning o lemasolevad on kuube vahetanud. Vaid suur tühi koolimaja oma uhkes üksinduses meenutab omaaegset uhket asundust.
Pillapalu asupaik Piibe maantee ääres on olnud sedavõrd soodne, et väga palju endisaegsest on säilinud, nüüdisaegse elulaadiga sobitatud ja tänagi äratuntav.
Suurim asundus - Peressaare - on jäänud päris pisikeseks. Umbes viiendik on vist sellest hiilgusest leitav. Mina leidsin kuus endist majapidamist, kus veel toimus mingi elutegevus. Võin numbritega ka veidi eksida. Aga kahekorruseline koolimaja on tõeline vaatamisväärsus praegugi, ehkki aknad on sisse pekstud ja katus on hakanud läbi laskma.

Kes olid asundustalude autoriks?
Arhitekti kavandatud projektid valmisid enamasti Asundusametis tervele asundusele korraga. Ehitada võis ka tellitud unikaalprojekti alusel või tellida muudatusi tüüpprojektidele. Pikaverest alates kohtame peamiselt Erika Nõva (tollal Volberg) projekte. Unikaalprojektidest tuntuim on kindlasti Pillapallu kahekordsele olümpiavõitjale Kristjan Palusalule kingitud hoone projekt (arh Nõva), Erika Nõva oma maja projekt Mustamäe asundusse jne.

Kas tehti ka unikaalprojekte?
Peamised selged äratuntavad erinevused ilmnevad alles 1930ndate algul, kui riigi poolt ehitatud hoonete puhul võeti kasutusele enamasti tulekindlad materjalid - need on ehitatud tsementkividest, hiljem lubjavärvidega valgeks, kollakaks või roosakaks toonitud. Kohati kasutati ka tsement-katusekive. Soovitatavalt värviti nii laastu- kui ka kivikatused punaseks. Selle ajani rajati aga vanadel traditsioonidel rajanevaid palk- ja savihooneid.
Põlistalude hooned rajati tavaliselt isadelt saadud ehitustavade ja -kogemuste põhjal. Asundustalude hoonete rajamist juhtisid ja teostasid ehitusjärelevalvet õppinud ehitusmeistrid ja insenerid. Seda muidugi ideaalis. Tegelikkuses tehti hoonete rajamisel ikkagi ehitustehnilisi vigu ja hiljem omapead jäetuna ei osanud peremehed hooneid tehniliselt õieti hooldada. Tsementkiviseintesse tekkisid õige pea suured praod.

Mida põlistaludega võrreldes teisiti tehti?
Põlistalude puhul püüti uuemal ajal vältida koosehitusi - elumaja ja laut ühe katuse all. Uudismaa-asundustes kasutati aga ehitustüübina just koosehitust, lähtudes praktilistest kaalutlustest - ehituse väiksem maksumus ja talituse hõlpsus.

Kuidas sulle endale tundub, kas asundustalude arhitektuuris teostus eesmärk "traditsioonilisest, kuid moodsast" elamisest?
Ma arvan küll. Oleks vaid olnud enam aega talude sisseseadmiseks, lõpuni ehitamiseks, viimistlemiseks. Liiga ruttu toimusid ajaloolised muutused.

Kas oli ka mõningaid n-ö kõrgmoest tulnud stilistilisi võtteid?
Kas just "kõrgmoest", aga ruumid muutusid valgusküllasemaks, sageli ehitati elutoale suur üheksa ruuduga aken, pööningukorrus võeti kasutusele tubadena, lagesid, uksi ja aknaid hakati kruntimise asemel valgeks värvima...

Mis olid suurimad üllatused?
Minu suurim üllatus oli Leetse-Pallaste asundus, mis nagu Matsalu asunduski oli rajatud Petserimaal üleujutuse tõttu puudustkannatavatele kaluritele. Leetse-Pallaste asunduse üheksa hoone projekti autor on arhitekt Anton Soans. Tegu on kahekorruselise taluhoonega, kus teine korrus oli mõeldud suvel puhkajate majutamiseks.

Kui saaksid teha ettepaneku muinsuskaitsele, siis millised asumid sa võtaksid kaitse alla?
Selle vähese nähtu põhjal on raske vastata. Oma töös kajastan ju pikemalt vaid Leetse-Pallaste, Matsalu, Pikavere, Lepplaane, Viruna, Pillapalu, Mustamäe, Peressaare ja Tuleviku asundust. Võib-olla on pärlid veel nägemata-leidmata. Seninähtu põhjal pakuks miljööväärtuslikeks asundusteks kindlasti Matsalut (Keemu küla!) ja ka Pillapalut. Mõlemas on tänaseni minevik ja kaasaeg osatud päris kenasti sobitada. Praegune ehitusbuum võib aga osutuda neile saatuslikuks.