Uudised / Artiklid

LEONHARD LAPIN: milleks ja kellele uus raekoda?

17.10.2006

Eesti Päevaleht 16.10.2006

On tähelepanuväärne, et uue raekoja ehitamise plaan, Vabaduse väljaku uue detailplaneeringu realiseerimise kava ning Harju tänavale Kuningas Ubu Rippuvate Aedade rajamine langevad nii tihedasti kokku.

Üksikute lahenduste ja ideede taga on aga arvatavasti hoopis ulatuslikum kavatsus – rajada Vabaduse väljakule kui varasemale linna peaväljakule uus ärikeskus. Läbib ju seda ala päevas kümneid tuhandeid inimesi, sest siitkaudu pääseb linna esimestesse magalatesse, kõnelemata uuema aja elurajoonidest, kus elab suur hulk Tallinna rikkamat rahvast.

Viru väljak on peaaegu täis ehitatud, vabaks on jäänud veel vaid Estonia teatri ümbrus, mille peale ärikoerte hambad siiamaani lõgisevad. Kesklinna südamesse on aga vaja veel üht ärikeskust ja seegi kord Tallinna rahvusvahelise tõmbenumbri – vanalinna lähedusse. Parim koht on muidugi nimetatud Vabaduse väljak!

Suurejooneline äriplaan

Just seepärast on viimasel ajal väga intensiivselt aetud väljaku detailplaneeringu lõpetamist ja kinnitamist, mis looks eelduse suurte, mitmes tasapinnas parkimisplatside ning nendega seotud maa-aluste äripindade ehitamiseks. Sedaviisi on juba hõlbus nii maa pealt kui ka põhiliselt maa alt (see on Tallinna tava suhtuda jalakäijasse) suhelda peatselt tühjendatud ja rekonstrueeritud linnavalitsuse hoonetega kahel pool Vabaduse väljakut. Rippuvad Aiad võib “uus” linnavalitsus varsti kuulutada poliitiliseks veaks ja maha müüa ning sinna, lausa vanalinna südamesse rajatakse eelnimetatud linnavalitsuse hoonetega seotud uus ja mahukaim ärikeskus – ajalooliste fassaadidega mõistagi. Lõpptulemuseks on Viru keskusest veelgi suurem äriparadiis, aga täiesti ajaloolise linna südames ja sedavõrd atraktiivne, et maa alt võivad viia kauplus-tunnelid kas või vana raekojani välja. Platsi all aga ootab veel tohutu äriruum.

Uue raekoja kava on seega vaid üks osa uuest suurejoonelisest äriplaanist, sest keegi pole ju vastanud küsimusele: miks on uut raekoda üldse vaja ning miks just mere kaldale – linnaelanike argielule kõige ebasobivamasse kohta? Meil on ju üks Euroopa pealinnade vanemaid raekodasid, milles on väga hästi võimalik läbi viia pidulikke üritusi. Peale ajaloolise hoone on tegu ka meie pika ajaloo sümboliga.

Ka on Raekoja platsil linnakodanikele pidevalt korraldatud massiüritusi, tähtsamatena nimetaksin vanalinnapäevi ja jõululaata koos jõulukuusega. Tuultele suletud väljak on selleks igati soodne – kes läheb sellistele pidudele tuulte, vihmade, tuiskude ja tormide kätte mere kaldale? Kui uuem linnaseltskond enam Raekoja platsile ära ei mahu, on võimalik samasugune oaas luua praegu parklana kasutatavale Vabaduse väljakule, viies seekord just sõiduteed, aga mitte inimesed maa alla – vabastades Vabaduse väljaku vaba maa vabadele kodanikele, sest oli ju see plats 1930-ndail Eesti iseseisvuse sümbol. Ainuke Eesti Vabaduse väljak. Vanalinna peeti siis veel sakslaste linnaks ning Raekoja platsist sai üks meie rahvusliku liikumise sümboleid alles seoses vanalinnapäevade ning laulva revolutsiooniga. Mõte muuta Vabaduse väljak autovabaks sündis aga juba 1994. aasta arhitektuurivõistlusel, kuid siis polnud korrumpeerunud ametnikel veel praegusi suurejoonelisi äriplaane. Ja ka siis ei käsitatud platsi üksnes parklana, vaid demokraatliku Eesti foorumina. Äriväljakuks muudetav ala kaotab aga igasuguse sümboolse sideme rahvusliku ajalooga ega sobi enam kuidagi iseseisvusparaadideks. Mida arvab sellest Eesti Vabariigi president? Kuhu kogunevad tulevikus patriootiliste tunnetega eestlased? Kas moodne laat saab olla meie rahvuslik väljak?

Naiivsed argumendid

Vana raekoja ja linnavalitsuse praeguse asukoha vastu esitatavad argumendid on naiivsed: ei olevat hoonet linnaelanike massiliseks kogunemiseks, tööruumid ehk endised pangaruumid olla ametiruumideks sobimatud (kuigi ametnike töö on sarnane), majad Tallinna sümbolist – merest – kaugel jne. Linna keskele vee toomiseks tuleks vaid valli-kraavid Vabaduse platsi veeres veega täita ja ajaloolised bastionid väljakule avada, mitte neid provintslikult parklateks sillutades. Et tagada ametnikele normaalseid töötingimusi, võiks linna bürooruumid ehitada ühtse kompaktse hoonena kuhu tahes linna vabale maale, sest põhiline töö ja suhtlus toimub täna-päeval arvutitega. Läänes viib avalik sektor kokkuhoiu mõttes büroohooneid hoopis kesklinnast välja, liiklussõlmede lähedusse. Seal oleks lihtsam tööle tulla, parkida ja ka vajalikke silmast-silma töösuhteid ajada. Aga linnakodanikuga suhtlev teeninduskeskus, mis praegu asub linnavalitsuse esimesel korrusel (ja toimib päris hästi) võiks veel parema teenindamise huvides olla hoopis Viru keskuses mõne meenepoe asemel, sest sinna pääseb inimene nii jala, ühissõidukitega kui ka autoga kõige paremini ligi. Ning kui linn oleks tahtnud, et tal oleks suur siseruum massiürituste tarbeks, siis miks loobuti mere ääres (!!!) paiknevast linnahallist? Teinuks nad siis selle korda, kui neid huvitavad linnaelanike massilised kokkusaamised (milleks?).

On ülimalt küsitav ajada mere kaldale, tuulte ja külma kätte püsti suur büroohoone ametnikele, kel endilgi sinna keeruline ligi pääseda, rääkimata linnakodanikest, kes peavad õppima minema linna kõrvalise paika, ebameeldiva ilma meelevalda. Mis eesmärgil? Ja side vanalinnaga, linna märgi ja südamega – seegi maksab midagi! Eriti neile, kes veel pole massikultuuri manipuleeritavad masin-inimesed, vaid kel on oma elupaigaga hingeline suhe ja kes teavad Tallinna ajalugu – arvatavalt vanemad inimesed ja lapselapsed, kellele eakamad linnast lugusid jutustavad. Ka arhitektidele, kes on samuti linnakodanikud, aga õppinud ja asjatundjatena kogenud linnaehitust, linnade ajalugu ning tehnoloogiat. Praeguste ülbete ja ajutiste linnajuhtide ignorantne suhtumine elukeskkonna spetsialistidesse, kes võiksid neid praeguses keerulises situatsioonis aidata, viib Tallinna veelgi suuremasse kaosesse, kui ta praegu on. Tallinna linnajuhtide põikpäise amatörismi ning juhmi tulevikuperspektiivi maksame me aga kunagi kinni raske rahaga, aga mis veelgi hullem, destruktiivse elukeskkonnaga. Ja ei aita linnaisasid siin ka loodav feti‰: rannavees loksuv ja raskes pronksis vaaruv uus ebajumal – Kalevipoja-junn