Uudised / Artiklid

Andres Lõo: rääkiv kunstnik

02.02.2009

Hiljuti tekitas kunstnike seas sahinaid artikkel, kus kunstnikele ja loomeinimestele heideti ette tänapäevase meedia, interneti, nõrka valdamist («Tiit Hennoste: Eesti kultuuriinimesed pole osanud internetiajastusse sisse elada», EPL 03.01). Teisisõnu heideti ette elukaugust.

 

See on ühest küljest «tavalise inimese» arusaam tänapäeva kunstnikust kui elukaugest. Kuid teisalt on see ka kaasaegse eesti kunstniku arusaam iseendast. Miks muidu pole kuulda kunstnike, loominguliste visionääride, kujutavate mõtlejate ja kultuuriliste eremiitide jõulist ning kallutamatut häält meedias? Ja mitte ainult internetis, vaid meedias laiemalt.
 

Kunstnikke ei ole kuulda, näha ega tunda. Kunstnikud pole arvamusliidrid. Küsimus pole selles, kas eestlastele oleks vaja «harivaid» kunstisaateid ja kaasaegset kunsti tutvustavaid programme. Küsimus on: miks eesti kunstnik ei kõnele?

 

Eesti kunstnik pääseb enamasti meediasse mingit numbrit näidates või mõnd numbrit tehes. «Kõige kallim maal eesti kunstituru ajaloos», «kunstnik šokeeris publikut», «kunstnik eksis Genfi konventsiooni vastu», «kunstnik loob rahvusliku laenguga taiese», «kunstnik võitis auhinna», «kunstnik suri» jne. Selliste pealkirjadega võib näitlikustada kunstniku rolli meie meedias. Eesti kunstnik on rahul, kui meediasse saab, põlgab seda või on nii nõrk, et ei püüa ei üht ega teist. Nii võiks arvata. Kuigi selles on ka palju tõtt, jätab see siiski välja kunstniku ühe kõige olulisema rolli. Suhtleja ja suhestuja rolli.

 

Meil on olnud kunstihariduslik katkestus viiekümneks aastaks. Kuigi põhiline osa moodsast kunstist imbus ka Nõukogude ajal varem või hiljem läbi, ja kuigi praeguseks on eesti kunstnik läbi mänginud kogu 20. sajandi kunstniku võttestiku ja saanud seega kaasaegseks, haigutab eestlase hariduses hiiglaslik ning enamiku jaoks ei kunagi täituv kunstihariduslik auk. Eestlane ei mõista kaasaegset kunsti, on selle suhtes hoolimatu või vaenulik. Eestlane ei mõista, kust see kunst tuleb. Ta ei tea, miks, tihti ei tahagi teada ja imestab, miks kunsti ikkagi vaja on ning miks ta pagan nii kole on. Enamik otsib kunstist vaid esteetilisi väärtusi, jättes sisulise ja kontseptuaalse tähelepanuta. Ühesõnaga, heal juhul on eestlase kunstiteadlikkus eelmise sajandi alguse tasemel. Võib küll nõustuda, et ses osas pole Eesti suurt erinev kestvama järjepidevusega kultuurimaadest ja et vähemalt veel eelmisel kümnendil ei pretendeerinudki kunst arusaadavusele. Kuraatorid ja kunstiteadlased on n-ö kunsti vahendamise «suure teaduse» nimel unarusse jätnud. Jah. Kuid keskendun siin vaid eesti kunstniku rollile ja praegustele võimalustele.

 

Fašistlikumad, võhiklikumad netikommentaatorid ja common knowledge sedastavad mõnikord, et «kunst tegeleb kõigepealt eetikaga», «kunst peab olema ilus», «kunst ärgu segagu liialt» ning – viimasena, kuid mitte ebaolulisena – «kunstnik pidagu end ise üleval». Need rutakad, kes tõttavad selliste arvamuste kaitsjaid ümber veenma, tembeldatakse vasakpoolseteks ja halvustavalt intellektuaalideks, kuid nii kunstile «moraalsete» ja «eetiliste» nõudmiste esitamine kui kunstniku vabaduse kaitsmine «kunstitundja» positsioonilt on eksiteed. Armsad kunstisõbrad ja -vaenlased, asi ei ole poliitilises polariseerimises. Vasak või parem ei ole mingi platvorm, mille tunnistamine, mittetunnistamine või ühe/teise lähtepunktiks võtmine kaasaegses kunstis midagi seletaks.
 

Kunstnik suhestub nii ühe kui teise poliitilise kallutatusega. Ta vaatleb, hindab, mõtleb ja suudab sõnastada mõne keerulise probleemi hämmastavalt tabaval, võib-olla humoorikalgi viisil. Kunstnikul on ainulaadne võim, kohustus ja oskus rääkida elust sõltumatul viisil.

 

Kaasaegne kunst ei ole vähimalgi viisil elukauge. Ta ei saa olla, sest ta on kaasaegne. Ta kirjeldab tänapäeva elu. Kaasaegne kunst pole mitte ainult moodne, vaid omas ajas küpsenud hinnangute taashindamine, ümberlükkamine, arendamine, täheldamine ja taastäheldamine uuel viisil. Ja mitte ainult ühel uuel viisil, vaid mitmel uuel viisil. Kaasaegne kunst mitte ainult ei ole meie ajaloo summa – inimese ajaloo summa, kui soovite –, vaid ka meie ajaloo ümberjutustaja. Paljud näevad siiani vaeva Sinimägede lahingu mõtestamisega, unustades, et seesama lahing praegu enam selsamal viisil kindlasti korduda ei saa. Samal viisil nagu paljud «kunstisõbrad» on jäänud jäigalt vaid teatud kunstilooliste tõekspidamiste juurde, arvestamata uutega, nagu polekski neid olemas.

 

Teadmatus tõesti ei vabasta vastutusest seaduse ees. Ja ajalugu kordab end. Kuid kunstiajalugu mitte. Kunsti ja (oma)kultuuri mittetundmine ei anna õigust kunstipõlgurile. Kultuuriline ja kunstiajalooline kirjaoskus on vajalikud, et me kõik, kunstnikud või mittekunstnikud, oleksime dialoogis. Praegu, rääkides kas või kaasaegsest kunstist. Kaasaegne kunst on meie eluoluga ülimalt tihedalt seotud. Ta on siin ja praegu ja just seetõttu vajavad kunstnikud märksa tugevamat lõimumist ühiskonnaga.

 

Ants Juskel on õigus – igal aastal toodab Eesti Kunstiakadeemia umbes sadakond uut kunstnikku. Lisaks Tartu Kõrgema Kunstikooli, Tartu Ülikooli maalikateedri ja muude kunstikoolide lõpetajad. Kokku on meil terve armee igasuguseid loojanatuure, kellest saavad kunstiostjad/nautijad ja elukeskkonna kujundajad, filantroopsed poliitikud või lausa biennaalikunstnikud. Kunst on kõikjal. Ja kunstnikud on kõikjal. Räägitakse küll üleharitud eluheidikutest, kes ei näe oma nabast kaugemale – Tartu kubiseb neist ja Tallinn samuti –, kuid need, kes otsustavad elu heitmata jätta, ei anna Eesti ühiskonnale mitte ainult sisu, vaid ka vormi.

 

Kunstnikud on ülekohtuselt kasutamata potentsiaal, kui räägime avaliku arvamuse ja meelsuse kujunemisest. Eriti veel tänapäeval, mil paljudel noorkunstnikel on reklaamitööstuslik kogemus ning aimu, kuidas meedia tegelikult meie elu kujundab. Nooremad kunstnike põlvkonnad on eluga märksa enam sina peal kui salli- ja baretikandjad. Nemad on need, kes reklaamitöö vähenedes nüüd enesele sobivamat ja isikupärasemat tööd soovivad ning näiteks Kultuurikatlas end õigustavad – endale unikaalse niši kultuurimaastikul või kunstimaailmas inkubeerivad. Nemad näevad kaugemale/mööda Power Pointi voodoo’st ning on seetõttu oskuslikumad ja nutikamad kui mõnikümmend aastat vanem kunstnike põlvkond ja tööstusteenistujad – nagu Hannes Võrno ilma «Tõehetketa». Võrnogi, muide, on hariduselt kunstnik.

 

Vähesed kunstnikud, kes tõesti räägivad, on noored filmikunstnikud, mõned näitlejad ja paar vanemat avangardisti. Kirjakunstnikud muidugi ka. Parandatagu mind, kui eksin. Andres Maimiku esseed ja Veiko Õunpuu sõnavõtud räägivad enese eest. Leo Lapin esineb hoogsate ning laiahaardeliste artiklitega kvaliteetlehtedes... Kuid kas poleks kosutav ja põnev, kui näiteks Eesti Ekspress küsiks Marko Mäetammelt lehe A-osas, mida nimekas graafik arvab majanduskriisist ja selle kolossaalsest üleeksponeerimisest Eesti massimeedia poolt? Kas poleks huvitav, kui Raoul Kurvitzalt küsitaks «Aktuaalses kaameras» Barack Obama inauguratsiooni kajastavas lõigus, kuidas kunstniku arvates muudab «musta Kennedy» valitsusaeg ülerahvastunud maailma multikultuurilist palet? Ja mida see Eestile tähendab? Kas poleks intrigeeriv, kui kunstnik Lapin kõneleks «Terevisioonis», milliseid naispoliitikuid ta oma «Naine-Masin» graafikaseerias reprodutseeriks? Mida arvaks populaarne kunstnik Kaido Ole noorest eesti rantjeede põlvkonnast ja tarbimismullist? Kas kunstnik Kiwa arvates päästaks Tiibeti üks kontseptuaalne võileib või on selleks midagi enamat tarvis? Kas «Reporteri» püstolajakirjanike «teravad» küsimused kõigutaksid Marco Laimret, kui talt uuritaks Eesti naisõigusluse vajalikkuse kohta?

Need näited on vaid vähesed võimalikest. Kunstnik-kodanikel on karismat ja eneseväljendusoskust, milleta pintsakute ja lipsude kõrval avalik arvamus jääb verevaeseks ja igavaks. Ei, kunstnik ei pea hakkama lausa meediastaariks, aga ta võib, sest arvatavasti on tal poliitikast värvikam arvamus kui Rein Langil teatrikunstist ja Laine Jänesel maagilisest realismist – kunstist rääkimata.

 

Saksa suurkuju ja visionäär Joseph Beuys nägi igaühes kunstnikku. Võib vaielda, kas igaüks on kunstnik, kuid raske on vaielda selle üle, kes on kunstnik. Kunstnik on see, kes loob kunsti. Ja see, mis on kunst, jääb kunstniku otsustada. Seda arvamust tuleb usaldada ja austada nagu iga teise oma ala meistri arvamust, sest kunstnik oskab oma arvamust ka põhjendada. Kui talt seda küsitakse, sünnib dialoog. Ka kõige introspektiivsem kunstnik käib poest saia ostmas ja muretseb aeg-ajalt Euribori käekäigu pärast, sest tal on eluase või stuudio, mida peab kohendama. Ta kasvatab lapsi ja maksab makse. Kunstnik on inimene nagu iga teine. Samas on tema tööks vaadelda ja kujundada elu meie ümber. See ei väljendu üksnes kunstis, vaid ka arvamuse avaldamises ja suhtlemises.

 

Kunstnikud võiksid rohkem sõna võtta. Mitte ainult oma kunsti läbi, mitte ainult internetis, vaid ka oma sõnade ja tegudega meedias ja inimeste keskel. Lihtsalt näitustest ei piisa. Lihtsalt heast müügist ei piisa. Lihtsalt kunsti tegemisest samuti ei piisa. Kunstiturg ju alles imikueas. Olgem ausad, galeriides kunsti nautlemas ja Sirbist arvustusi lugemas käivad väga vähesed. Kuid võrdväärselt kunstnike dialoogivalmidusega võiks olla ka nõudlust kunstnike arvamuse järele. Poliitikute, kollase meedia tühikargajate ning jõukate arvamusliidrite kõrvale. Sest kunstniku arvamus on alahinnatud. Kunstniku arvamus on oluline, sest ta on iseteadlik, tähelepanelik, teravmeelne, loodetavasti teisiti mõtlev ja kõiges kahtlev. Kunstnik on erapooletu. Kuid tema erapooletus pole mitte kohtuniku oma, vaid vaba mõtleja oma.

Andres Lõo on kunstnik ja Kultuurikatla juhatuse liige

 

Postimees 31.01.2009