Uudised / Artiklid

Urmas Reinsalu: Õigusriigi taastamise okkaline tee

14.12.2006

Postimees 11.12.2006

Urmas Reinsalu, Õigusriigi kaitse saadikuühenduse esimees Isamaa ja Res Publica Liit

Eelmisel nädalal asutasid kakskümmend üks Riigikogu liiget saadikuühenduse õigusriigi kaitseks. Ühenduse vahetuks ajendiks oli koalitsiooniparteide demonstratiivne soovimatus moodustada uurimiskomisjon maatehingute selgitamiseks. Teine, laiem küsimus taandub sellele, mida üldse teha nende probleemidega, millel on esmapilgul nii palju nimesid: jokk, sahkerdamine, korruptsioon, tuimapanemine?

Milline peaks olema positiivne programm selliste probleemide lahendamiseks?

Me oleme silmitsi eri võimuliikide kummalise kokkupõimumise algperioodiga, mida Venemaal iseloomustatakse Jeltsini esimesel valitsusajal sündinud hellitleva terminiga «võimupartei». Võimupartei tähendas toona poliitilise, ärilise, riikliku ja meediavõimu omavahelist põimumist, kusjuures raske oli eristada, kas poliitilist mõju vajati rikastumiseks või rikkust poliitilise võimu kindlustamiseks. Eestis näeme sellise riigimudeli testimise perioodi.

Meie ees seisab kahetine ülesanne. Esiteks, taastada kodanikes usk õigusriigi toimimisse, ja teiseks, rakendada ennetavaid abinõusid, mis takistaksid säärase nihilistliku riigikultuuri taastamist, nagu praegune eetiliselt veniv aeg seda on.

Lahenduseks ei ole karistuste karmistamine või politseinike arvu kasvatamine, see on juba võitlus tagajärgedega. Pakun välja kümme konkreetset sammu.

1. Läbipaistvus

Maad on vaikselt võtmas salastamise suund. Mõned näited: kultuuriminister varjab Uus-Sakalaga sõlmitud hoonestusõiguse lepingut, majandusminister salastab raudtee tagasiostu lepingu, valdade liitumise lepe on salajane jne. Läbipaistvuse tagamiseks peame uuesti sõnastama avaliku teabe seaduse mõned pügalad ja tõhustama andmekaitse inspektsiooni kui läbipaistvuse valvekoera sõltumatust.

2. Rahastamise järelevalve

Põhiseaduskomisjon algatas eelmisel nädalal seaduseelnõu, mis looks sõltumatu erakondade rahastamise järelevalve komisjoni sarnaselt vabariigi valimiskomisjoniga. Loodan, et see riigikogu koosseis suudab seaduse vastu võtta. Praegu on see vähetõenäoline.

3. Ametnike arendamine

Eesti vajab süsteemi, kuidas ametnikkond oleks motiveeritud ja kompetentne. Valitsus on külmutanud uue avaliku teenistuse seaduse väljatöötamise. Laias plaanis on hea ametnikkond oluline korruptsiooniriskide kahandaja.

4. Meediavabadus

Kõrvale tuleb heita unistused parteilisest ringhäälingust. Samuti tuleb tabuks kuulutada maksumaksjate raha eest tehtavad ajalehed, telereklaamid jms, mille ülesanne on tasalülitada kriitilist meediat ning avalik eeter täita propagandaga.

5. Valdkonnaseadused

Paradoksina saavad JOKK-juhtumid teatud valdkondades paljudel juhtudel aset leida, sest nende valdkondade õiguskord on viletsalt reguleeritud. Keskkonnahalduse, sotsiaalhalduse ja muud erihalduse valdkonnad vajavad süstemaatilist uuendamist. Sealt algavad paljud hädad ja ka võimalused legaalsel teel taskuid täita.

6. Sõltumatu autoriteet

Sahkerdamise kriitikat tõrjuvad võimulolijad viitega, et tegemist on erapooliku päevapoliitilise ründamisega, ning kriitikute teod on võimul olles üpris sarnased kritiseeritavate omadega. Kuidas püüda avalikus debatis väljuda sellisest vastastikuste süüdistuste nõiaringist? Üks lahendus oleks anda parlamendile õigus nimetada ametisse apoliitiline raportöör, kes koostaks parlamendile olulises küsimuses oma hinnangu ning oleks oma töös sõltumatu.

7. Hoolsuskohustus

Peaksime selgelt määrama, mis tüüpi juhtimisotsuste eest vastutavad ministrid ja mille eest ametnikud. Taanis reguleerib valitsusliikmete vastutust eraldi protseduur, kust leidsin kaks meile aktuaalset reeglit: ka tegevusetus võib olla vastutuse aluseks ning keeld mõjutada ametnikke n-ö telefoniõiguse kaudu.

8. Usalduskohustus

Caesari naine ei pea mitte ainult olema, vaid ka näima vooruslik. Meil on osati asi tagurpidi: kui kohtus pole tõendatud, teadku või iga põlvepikkune poisike, mis sehvti tegelikult tehti, võimumasinat see ei kõiguta. Tähtis on muuta endastmõistetavaks põhimõte, et institutsiooni juhi vastutus on astuda samme ja pingutada, et usalduskohustust saavutada. Praegu ütleb peaminister ju sisuliselt, et pole tema asi, kas valitsuses on sulisid või mitte, niikaua kuni kohus ei ole asju tõestanud.

9. Kaks seadust

Vajame korruptsioonivastast seadust, mis oleks suunatud teatud korruptsioonivaldkondades just nimelt ohtude maandamisele. Üks näide on mõjuvõimuga kauplemise takistamine. Justiitsministeerium enne valimisi vaevalt et uue tervikeelnõu esitab. Teisipidi loodan, et uut riigihanke seadust praegune parlament vastu võtta ei jõua. Rahandusminister pressib seadusesse selliseid anekdoote, et kogu avaliku pakkumise protseduur kaotaks oma mõtte.

10. Avalik arutelu

See avalik diskussiooniruum, kus osalemine on teatud juhtudel ühiskonna arvamuskuningatele lausa kohustuslikult soovitav, on kõige tähtsam element loetletud meetmete reas. Ja seda kardavad võimupartei sündroomiga bossid kõige enam.

Siin on kaalukas vastutus ka meedial ja arvamusliidritel. Kui ei ole arutelu, ei ole hinnanguid. Kui ei ole hinnanguid, ei ole ka avalikkuse järeldusi. Me elame skandaalist skandaalini ja pahatihti jääb see kõik kuhugi hulpima, ilma et asjad päädiks selgete järeldustega.

Muidugi vastutavad ka parlamendiliikmed. Osa selle eest, et nad vaikisid, osa selle eest, et nad küllalt palju ei teinud.