Uudised / Artiklid

Mart Kalm: Järelehüüe lahkuvale Raivo Palmarule

15.03.2007

Mäletan üsna mitme varasema kultuuriministri – Lepo Sumera, Jaak Alliku, Signe Kivi, Urmas Paeti – tegemisi. Kõik nad on olnud omamoodi, kuid targad ja lugupidamist väärivad inimesed.

Praegu lahkuv kultuuriminister jääb meelde teistsugusena.

Mitmed kultuuriministeeriumi inimesed räägivad Palmarust head. Kuna ta nende valdkonnaga tegelda ei jõudnud, siis ta ei sekkunud. Ajakirjandusega, mida ta peab oma spetsialiteediks, sõdis ta lakkamatult. Muinsuskaitse tundub olevat tema teine meelisvaldkond.

Läinud kevadel puhkes torm, kui kultuuriminister ei kinnitanud muinsuskaitseameti ettepanekut tunnistada Tartu mnt valuutapood mälestiseks. Ministril on selleks õigus, kuid ka moraalne kohustus põhjendada avalikkusele veenvalt oma tavatut otsust. Et valuutapood võiks olla mälestis, oli kõigile veidi uudne mõte ja sündis hoonet ähvardava lammutusohu pärast. Ka muinsuskaitse ringkondades on tugev Nõukogude aega kinni jäänud nostalgiline diskursus, mille jaoks kaitsmisväärne ajalugu lõppes II maailmasõjaga. Ministril olnuks loogiline alustada seepeale diskussiooni, kuidas lähiajalugu mäletada ja mis sellest võiks muinsuskaitse huviorbiiti kuuluda. Ministri nõustamiseks mõeldud muinsuskaitsenõukoguga Palmaru nõu pidada ei soovinud, mispeale ebademokraatlikust juhtimisviisist hämmingus, kuid sisuliste küsimuste pärast muret tundes koostas muinsuskaitsenõukogu avaliku pöördumise. Järgnes vaibale kutsumine, epistlit ilmestas legendaarse ajalooteaduskonna dekaani Allan Liimi stiilis silmade pööritamine, kuid viimase heatahtliku koolipapalikkuse asemel esines solvunud edvik. Palmaru ei tajunud üldse, et muinsuskaitsenõukogu liikmetele muinsuskaitsest loengut pidades pole ta autoriteet.

 

Sügisel oli aeg moodustada uus muinsuskaitsenõukogu. Ehkki minister lootis saada taltsast nõukogu, esitas ka Krista-Kodrese-vaba koosseis valuutapoe uuesti mälestiseks tunnistamiseks ja hiljem ka Sakala keskuse, sest nii oli otsustanud muinsuskaitseameti juures töötav arhitektuurimälestiste ekspertnõukogu. Sama ettepaneku oli teinud arhitektide liit, Eesti muinsuskaitseselts oli soovinud Sakalat ajaloomälestiseks kuulutada ja muinsuskaitsenõukogu ei saa ministri kombel eirata valdkonnas toimuvaid arenguid.

Autoriteedita peadirektor

Muinsuskaitsenõukogu juhtis tähelepanu ministri ennatlikule otsusele kinnitada muinsuskaitseameti peadirektoriks Kalev Uustalu, kes polnud väljast tulnu ja valdkonnas autoriteedita inimesena suutnud veel muinsuskaitsjate usaldust võita. Vastupidi, ta oli ametlikes kirjades vassimisega piinlikult vahele jäänud. Minister ja tema käsilasest peadirektor käisid lausa kontrollimas arhitektuurimälestiste ekspertnõukogu koosolekut, kust praegune Sakala projekt mitteaktsepteeritavana tagasi saadeti.

Kui minister poleks hirmutamas olnud, võinuks kohapeal sündida arutelu, mis aidanuks praegust väga armetut lahendust edasi. Loomulikult eiras Uustalu ekspertkomisjoni otsust, sest suur juht ja õpetaja Palmaru oli nii käskinud ja andis Sakalale rohelise tee. Arvamusvaba, kuid lojaalne muinsuskaitsejuht on Palmaru taevalik kingitus Eesti poliitikutele. Mis tahes parteist tulevad järgmised kultuuriministrid, nende parteide kinnisvarahaidest sponsorid saavad häirimatult kõikjal toimetada ja muinsuskaitse ei tõsta enam iial hädakisa.

Kultuuriminister on 2. märtsil koostanud uue muinsuskaitsenõukogu põhimääruse. Loomulikult ei hakanud ta nõukoguga läbi rääkima määrust, mis ütleb, et arvamust tohib avaldada ainult siis, kui minister, valdkonna asekantsler või muinsuskaitseameti peadirektor seda küsivad. 

Kui seni kinnitas ameti juures olevad arheoloogia-, kunsti- jne mälestiste ekspertnõukogud muinsuskaitsenõukogu, siis nüüd moodustab need ameti peadirektor. Senine töökorraldus andis kodanikule vähemalt mingigi kaitse ametnike omavoli vastu. Nüüd aga kehtib süsteem, kus muinsuskaitseamet on avalikust kontrollist ennast täielikult barrikaadinud. Rakendussätte järgi on kõik ekspertnõukogud laiali saadetud ja Uustalu peab uued moodustama alles aprilli alguseks.

Lisaks näitavad uue põhimääruse arvukad kitsendused, et kvoorumiks peab poole asemel kaks kolmandikku liikmeid kohal olema, üks kolmandik nõukogu liikmeid ei tohi enam koosolekut kokku kutsuda jne, et määruse koostamist pole juhtinud mitte terve mõistus, vaid vimm muinsuskaitsenõukogu vastu. Toetusavaldused sellele, et see suud sulgev karistusoperatsioon tuleb avalikustada, olen saanud nõukogu liikmetelt Heldur Meeritsalt, Valter Langilt, Krista Arult, Ivar Leimuselt ja Margit Mutsolt.

Minule jääb Palmaru aeg kultuuriministrina sümboliseerima Keskerakonna ärihuvide toorest läbisurumist, demokraatlikult läbipaistva juhtimisstiili asendamist nõukogulikult autoritaarsega ja muinsuskaitse tasalülitamist. 

Mart Kalm, muinsuskaitsenõukogu esimees  

Eesti Päevaleht
15.03.2007