Uudised / Artiklid

Loogilisuse ilu

07.08.2009

Karin Hallas-Murula

Sirp, 07.08.09

 

 

Arhitekt Raine Karp 70

Arhitekt Raine Karp on viimasel ajal avalikkuse tähelepanu pälvinud vastu oma tahtmist ning mitte uute ehitiste, vaid sellega, et tema hooneid järjest maha lammutatakse. Sakala keskus läks, postimaja on teel, linnahalli peale ihutakse ka ammu hammast, esialgu näib, et suurtest ehitistest on pääsenud rahvusraamatukogu, kuid kes sedagi kindlalt teab. Suviste uudiste ajal tülitati arhitekti küll tema postimaja lammutamise uudisega seoses, kuid sünnipäev  jäi suvereporteritel märkamata – muidugi, selles pole ju midagi skandaalset. Sirp ei ilmunud ja arhitektide liidu Teatajagi, kus muidu kõikide sünnipäevad korralikult kirjas, vaikis selle tähendusväärse fakti maha – sest Raine Karp pole arhitektide liidu liige, 1992. aastal astus ta liidust välja.

See oli aeg, kui Tallinna kooli põlvkond tegijaks hakkas tõusma. Oma kriitikanoole olid nad suunanud mitte ainult arhitektide  liitu kaua juhtinud Mart Pordi, vaid ka Raine Karbi vastu. Mida aeg edasi, seda rohkem näeb toonases mitte niivõrd aatelist võitlust põhimõtete pärast, kuivõrd põlvkondlikku positsiooniheitlust. Eesti Projektis töötanud Raine Karp noppis siis üksteise järel kõik suuremate ehitiste tellimused. Nüüd unustatakse, et see sündis arhitektuurikonkursside tõttu, kus võimalusi ennast tõestada oli ju teistelgi. Raine Karpi on küll õukonnaarhitektiks  tembeldatud, kuid keegi pole saanud ega saa ka nüüd öelda, et tema looming oleks kunagi halb olnud. Vastupidi – tema majad lähevad ajaga aina paremaks. Karp pole projekteerinud ühtki ehitist, mille pärast peaks häbenema (mõnedki eespool mainitud nn Tallinna kooli mehed aga ilmselt küll). Tema monumentaalne periood tõi Tallinna arhitektuuripilti uued aktsendid, mida väliskülalised tänini uudistavad. Mõnele tunduvad rahvusraamatukogu  ja linnahall liiga süngena, kuid need hooned on kindlalt sellised, mis ajendavad mõtlema arhitekti sõnumi üle. Need ajendavad võõraid küsima: kes on see arhitekt, mis mees ta selline on, et niisuguseid maju teeb? Karbi monumentaalsetes mornivõitu ehitistes on nähtud nõukogude ajastu änge, linnahalli on nimetatud nõukogude utoopiaehitiseks (Kas realiseeritud maksimalism on utoopia?).

Tema hoonetest võib paljut välja lugeda, sest need on mõttega loodud arhitektuuriteosed. Jah, võib leiduda neiski kompromisse kompositsiooni terviklikkuse või otseselt sümmeetria nimel, mille tulemusel kõik ruumid pole võrdselt hea funktsiooniga, kuid kunagi pole Karp teinud kompromisse millegi muu kui arhitektuuri nimel. Ükski tema maja pole projekteeritud mingi moeka võtte maaletoomiseks asjana iseeneses. Soome mõjutused – neid on küll olnud, nii nagu neid oli Eesti  1960.–70. aastate arhitektuuris üldse palju. Aga needki pole arhitekti enda mõtet alla surunud. Hoone on sündinud ikka konkreetsest ülesandest, tingimustest ja kohast lähtuvalt. Raine Karbi iseendale 1960. aastate keskel projekteeritud maja võinuks sündida ka praegu – nii aegumatult kaasaegne tundub see olevat. Karp ei ole olnud oma loomingu afišeerija. Ei kipu ta oma ideid maailma tarvis verbaalselt sõnastama, pigem nagu ootaks, kas teised on  aru saanud, mis ta endamisi mõelnud on. Tema loomuses on olnud tahtmine teha teisiti, vastupidi sellele, mida oodatakse. Kui teised ehitasid madalaid eramuid, hakkas tema ehitama tornvillasid, kui teised järgisid internatsionaalset modernismi, hakkas tema otsima rahvuslikkust, olgu sessamas paekivis või rookatustes, mis postmodernistliku vormiloomega vägagi hästi sobisid.

Karbi ehitised tõid Tallinna tagasi unustatud ja alavääristatud paekivi. Ma  ei unusta kunagi Sakala keskuse fuajee paekividest kasemetsa-seina (pole kunagi uurinud, kas see ka kellelegi teisele kasemetsa meenutas) ega kontraforsside „tänava” omaruumi. Pole mingi saladus, et Sakala tegelik sõnum avanes alles siis, kui seda sakraalarhitektuuri võtmes osati vaadata, aga igaüks tajus seda omamoodi. Sakala lammutajad ei näinud selle maja erilisust ja nüüd kerkib sinna üks Tallinna jubedamaid ehitisi. Karbile võib ette heita, et  ta loobus oma loodu kaitsmisest liiga lihtsalt. Aga niisugune ta on, ei hakka ennast iial kiitma ega esile tõstma, tehku, mis tahavad. Ärge lammutage, sest mina olen selle teinud – nii ei ütleks Karp iialgi. Sõltumata sellest, mis ta sisimas mõtleb. Nüüd on siis tulnud postimaja tund. Kas lammutada või säilitada? Kui Sakala on füüsiliselt lammutatud, siis postimaja on tapetud kõrvale ehitatud uusehitistega, mis on röövinud Postimajalt tema väärikuse, mastaabi, väljakupositsiooni – kogu arhitektuurse mõju. Selle ümbrus kajab kriiskavast arhitektuurist, mis mitte millegagi ei arvesta, alustades Viru keskusega ja lõpetades õnnetult viltu Foorumiga. Kas nurkasurutut tasub pärast kõike seda enam säilitada? Ega vist. Kunagine soliidne ja tõsiselt mõeldud ehitis ei sobi enam sellesse kakofooniasse. Kes meist tahaks olla seltskonnas, kus kõik üksteisest üle karjuvad ja keegi  kedagi ei kuula? Keegi ei taha. On piinlik ja – igav.

Üsna ootamatu oli omal ajal leida rahvusraamatukogu ja Sakala vormikeelt Valgeranna puhkekeskuse punastest tellistest peahoones. „Tellis nõuab võlvi,” rääkis Louis Kahn. Rääkis palju muudki kividest ja monumentaalsusest, ehitas igaviku jaoks. Arhitektuur oli tal alati esiplaanil. Kui otsida Louis Kahni Eesti arhitektide seast, siis pole see ükski nendest, kes Kahnist  kirjutanud või rääkinud, vaid Raine Karp kogu oma vaoshoitud loomuse, jõuliste vormide ja selgete plaanidega. Tänapäeval, mil arhitektuurist on saanud peaaegu reklaamikunst, väärib rõhutamist Raine Karbi tõsine suhtumine arhitektuuri. Tema puhul pole esikohal see, et ta on arhitekt, vaid ikka arhitektuur ise. Loogilisus ja põhjendatus – ilmselt tuli see õppimise alustamisest kõigepealt TPI ehitusteaduskonnas. Ebaotstarbekus  ja äraspidisus võivad arhitektuuris ju üllatusmomendina toimida, kuid ajastu proovile vastu pidava arhitektuuri tunnuseks on loogilisuse ilu (ei taha kasutada ületarbitud sõna „ratsionaalsus”, mis poleks ka päris see). Eesti arhitektuuriajaloolastel on Raine Karbi ees suur võlg. 2006. aastal sai Arhitektuurimuuseumi suures saalis küll teoks ulatuslik ülevaatenäitus tema ehitistest, kuid kataloog jäi kuraatoril tegemata. Raine Karbi loomingust  on küll kirjutatud kunstiakadeemia lõputöö ja tema objektidest (linnahall) filmegi tehtud, kuid monograafia on tänaseni kirjutamata. See pole lihtne ülesanne – Raine Karbi looming on väga ulatuslik – ta on olnud aktiivselt tegev 1960. aastatest saadik. Lisaks suurehitistele on ta projekteerinud sadu eramuid ning otsinud põnevust arhitektuurivõistlustelt, osaledes Pariisi Bastille’ ooperimaja (1983), kunstimuuseumi (1994), Sheratoni hotelli (1989, I preemia,  kavatseti ehitada Tallinna Paldiski maanteele), Kuusankoski velodroomi (1989, I preemia, teostamata) jpm konkurssidel. Karbi monumentaalsed unikaalehitised ahvatlevad lugusid jutustama ja nendest rääkimisel on jõudnud tekkida teatud klišeed, kuid nende tähenduse avamine pole nii lihtne, nagu pealtnäha võiks paista. See muidugi ei tähenda, et monograafia kirjutamata tohiks jääda.