Uudised / Artiklid

Väljakut vaadates tundub esimese hooga lausa uskumatu, et sellest hallist mõttetust autoparklast, mis laiutas aastaid Vabaduse väljaku nime all kesklinna magusaimal kohal, on saanud sedavõrd dünaamiline, elav ja rõõmus keskkond. Ohhoo-efekt on üsna võimas! 

Väljaku popp ja mänguline lahendus vähendab isegi seda ülepolitiseerunud aurat, mis on siia kanti viimasel ajal eri märkidena kogunenud. Väljakut planeeriti sellisel kujul, nagu valminud esimene osa on, aastaid eri linnavõimude ajal alates Ivi Eenmaa ametisolekust, mil sellele kohale kuulutati välja arhitektuurivõistlus. Tõsi, tookord oli linnapea põhisoov leida koht ühele kaunile purskkaevule, kuid parimaks tunnistatud võistlustöö, millest sai uue väljaku algidee, väljus etteantud piiridest ja tegeles sootuks suurema mastaabiga: nüüdisaegse lahendusega linnaväljak kaardus ümber bastioni ja sidus selle vanalinna ümbritseva haljasvööndiga. Peab tunnistama, et julge hundi rind on rasvane – tagasihoidlikult etteantud piiridesse jäänud tööd mõjusid selle idee kõrval üsna kahvatult.

Maailmas on loodud palju väljakuid, mis seisavad üsna kõledate ja tühjadena, kuhu pole nagu eriti kellelgi asja. Selle, kuivõrd elavaks üks väljak kujuneb, määrab suuresti see, millised tegutsemisvõimalused on sinna loodud. Kunstihoone oma galeriide ja ateljeedega, Jaani kirik, kohvikud, vast valminud teaduskeskus Ahhaa ja noortekeskus, lisaks looduslikku pehmust pakkuv Harju mägi koos vastandlikke tundeid tekitava Vabadussõja mälestusmärgiga – see kooslus loob väljakul üsna tugeva sünergia ja toob siia erisugust rahvast. 
 

Müürid ei pääse mõjule
 

Eri tasapinnad ja neid siduvad trepid-pandused pakuvad lisapinget nii ratastega trikitajatele kui ka lihtsalt uitajatele. Lõunapoolne trepimaastik teaduskeskuse Ahhaa ees on kindlasti väljaku üks õnnestunumaid kohti. Põnevust pakuvad ka avaused ja lõhed maapinnas, mis annavad mõista, et väljak peidab enda all veel midagi erilist. Atraktiivseid vaateid on mitmeid, näiteks läbi teaduskeskuse klaasist katuselae, kust paistab väljaku lõuna-frondi hoonestus. 

Väljak pakub kindlasti rohkelt tegutsemisvõimalusi ja loodetavasti leidub piisavalt pealehakkamist, et siinne potentsiaal aktiivselt ära kasutada. Seal liikudes tundub, et Tallinna kesklinn on saanud endale super-südame. Kuid kui minna alla autoparklasse, kus pilgule avanevad varemed, mis on kuulunud keskaegse Põhja-Euroopa kõige vägevamale linnamüürile, tekib küsimus: kui palju on veel maa-ilmas linnu, mille keskväljaku alt võiks midagi sellist leida, ning kas pole nukravõitu, et nii uhke leid on vaid parkla liiklust segava dekoratsioonina kasutusel? 

Kummaline on, et kui korraldati Vabaduse väljaku arhitektuurivõistlusi (uue vabariigi ajal on toimunud kaks võistlust), ei sisaldanud lähtetingimused viidet sellele, et tuleks arvestada maa sees peituvate varemetega. Tundub, nagu keegi poleks nende olemasolu peale tulnud, ehkki Tallinna keskaegsetest kindlustustest on professor Rein Zobel kirjutanud 1980. aastal raamatu. 

Kui vanad müürijupid ühel päeval täies ilus päevavalgele tulid, oli vaevaline planeeringurong juba nii kaugele liikunud, et kellelgi polnud ilmselt tahtmist seda tagasi vedada ja kurssi muuta. Väljaku alla oli ette nähtud autoparkla ja sinna see ka jäi. Sellest on kahju, sest ehkki müürid on muinsuskaitse nõuete kohaselt eksponeeritud, on nende müstiline mõju väljakule nõrk. 
 

Lastel pole turvaline
 

Siinkohal oleks linnavõim pidanud tõsiselt mõtlema, kas olulisem on paigutada keskväljaku alla autod või tuua müüride vahele aktiivne tegevus, näiteks ülavalgustusega noorteruumid, galeriid, kohvikud vms, mis oleks peegeldunud väljakule ja sidunud ajaloolise tasandi nüüdisaegse õhustikuga. Tore oleks ju vaadata otse väljakult alumistesse ruumidesse, kus ajalooliste varemete vahel lüüakse trummi, breigitakse või eksponeeritakse kunsti. Nii oleks olnud võimalik väljakut elavana hoida ka kül-mal ja pimedal ajal, mil maa peal tegevus vaibub. Tõsi, graniitplaatide vahel markeerib vanu müüre munakivisillutis, aga see pole kindlasti see; milleks markeerida, kui on olemas päris asi? Õnneks on võimalik seda kõike edasi arendada, midagi pole ju kadunud. Kui valmib teinegi ehitusjärk, saab autod sinna alla kolida ja varemetevahelisele alale on võimalik vaimukam kasutus leida, markeeriva munakivisillutise võib näiteks üks päev asendada läbipaistva klaaskattega.

On veel üks teema, mis võiks väljaku valmimisega seoses arutusele tulla. See on väliruumi turvalisus. Kui hoonete puhul kehtivad kindlad nõuded, mis tingimustele peavad vastama näiteks rõdude ja treppide piirded, siis maastikuarhitektuuris on oluliselt rohkem vabadust. Nii on see ka paljudes teistes Euroopa maades. Vanemad peavad oma lastel silma peal hoidma, selles ei kahtle keegi, aga kui sul on näiteks kolm hüperaktiivset jõnglast, ei ole võimatu, et üks sööstab hetkeks viis meetrit eemale trepiauku uudistama. Ja kui piirdeks on vaid meetrikõrgusel jooksev metalltoru, on sellest vähe kaitset. Laiad müüripealsed vallikraavi servas kutsuvad ronima neidki, kes juba ilma vanemateta linnas liiguvad, kukutakse aga väga kõrgelt. Kõike siin linnas ei saa kindlasti üle turvata, ka arhitektuurile peab ruumi jääma, aga Vabaduse väljak, kus viibitakse mõnest minutist sageli kauem, võiks olla koht, kus saavad turvaliselt aega veeta lapsed ja nende vanemad. 

Lõpetuseks võib aga tõdeda, et pool ilusast asjast on valmis saanud ja tahaks väga, et kiirelt ehitataks välja väljaku teine osa, mis on mõeldud vooklema ümber bastioni. Alles siis hakkab tööle arhitektide Andres Alveri, Tiit Trummali ja Veljo Kaasiku põhiidee – siduda väljakuga ümbritsev avalik linnaruum. See pole kindlasti koht, kus kätt väristada ja raha kokku hoida – piirkonna hea terviklik lahendus viib linna arengut hüppeliselt edasi.