Uudised / Artiklid

Äärelinnastumine Tartu moodi

08.11.2013 / Karin Bachmann

Muuseum Raadil on linnasüdamest kaugel ainult psühhogeograafilisel kaardil, mööda välja ehitatud Roosi tänavat on sinna kiviga visata.

Raadi on tartlasele mentaalselt peaaegu sama kaugel kui tallinlasele Tartu: kuskil teises otsas, kuhu minna on autoga kauge, rattaga võimatu ja jalgsi inimvõimete piiril. Seega hakkas peale Eesti Rahva Muuseumi (ERM) peahoone ehituse algust peamurdmine, mil viisil lõhkuda illusioon tüherpreeriasse ehk kättesaamatusse kaugusse ehitatavast klaaskastist, kus kolm paari käpikuid, vokk ja pastlad vaatamiseks välja laotatud. Asukohta kritiseeritakse enamasti väite abil, et juhukülastaja ei satu sinna ju siis kunagi. Ilmselt on see ka tõsi, kuid muuseumi kontseptsioon ei näegi ette põhiliselt sellise seltskonna püüdmist.

Kavandatakse tervikorganismi, mis majutab igasuguseid funktsioone, alates muuseumi väljapanekutest ja teadustööst kuni lasteteatri musta kastini. Muuseumi kui õllekapalao kuvand on visa kaduma, kuigi õllekapp on ammu enamasti digitaalne ja seda saab ekraanil näpuga pöörata. ERM on sihtmärk, mitte vahepeatus ja sellisena on ta ka ruumiliselt (sh väliruumis) läbi mõeldud-kavandatud. Tavakujutelmasid arhitektuurist ja maastikust ning nende sümbioosist armutult lõhkuv, iseenda ja kultuuri tähenduste otsimisele ja tõlgendamisele utsitav maja ei saakski olla mujal – ta on seal koht­kindel ja kohapõhine. Seega on see, millega tuleb tegeleda, nimelt koht või õigemini koha ja südalinna suhe.

Raadi asubki kaugel ennekõike psühhogeograafilisel kaardil. Tartu kesklinnast sõidab Raadile autoga kaheksa minutiga (distants on alla kahe kilomeetri), Lõunakeskusesse ei lähe vähem kui 13 minutiga, jalgsi kulub vastava vahemaa läbimiseks 25 ja 60 minutit. Ajalooliselt muust linnast ära lõigatud Raadi ei ole suutnud veel tagasi külge kasvada, vahepealne tormiliselt teisele poole jõge pöördunud areng on lõhet kõvasti suurendanud. Roosi tänav kulgeb kesklinnast otse peaaegu et muuseumi peasissepääsuni ning eri ajaperioodidest jäänud kihistused on seal kenasti nähtaval. Seega on see igati sobiv sissejuhatus kultuuri hoidistavale ehitisele. Roosi tänava ümbermõtestamiseks  ja -programmeerimiseks on kokkuvõtlikult sõnastatud tegevuskava „Mälumeetrid”, mille eesmärk üldisemalt on linnasüdame ja Raadi mentaalne lühendamine Roosi tänava aktiviseerimise kaudu. Vahemaa näilisel kokkutõmbumisel nihkub muuseum linnale lähemale ja sellele on eriti kergliiklejatel kergem ligi pääseda. Roosi tänavast saab tänav-väljak ennekõike sisu poolest: pakutakse huvitavat teekonda, ajaveetmiskohti, tegevust, vaatamist. Plaanitakse lihtsaid ja harilikke, kuid tõhusaid programme: põnevate objektide esiletõstmist, teabekandjaid-mälutulpasid, taskuparki, pop-up-sündmusi, tänavaruumi korrastamist ja ümberjaotamist kergliikleja kasuks.

Roosi tänava lõpus asuvad räämas ja filmilikud, osalises kasutuses 30ndatel ehitatud lennukiangaarid (tänavu mängiti seal „Draama“ festivali raames etendust „Tühermaa”). Linnavalitsus on osa maad reserveerinud linnahallile, ühe krundi lubanud vanatehnika muuseumile, Roosi tänavaga paralleelselt kulgevas Kasarmu tänavas elavad peale inimeste ka ratsahobused. Pisut edasi on sõjaväe territoorium, kuhu kavandatakse uusi ehitisi sõjakooli tarbeks. Kõige ambitsioonikam on Tartu loomemajanduskeskuse plaan ehitada siia rahvusvahelise tähtsusega filmipaviljon ja räägitakse Kultuuritehase rajamisest praeguse taaskasutuskompleksi asemele Puiestee tänava ääres. Kõik need mõtted on Tartu kultuuriinimesed parasjagu ärevile ajanud, sest sellisel kesklinnast väljapoole arenemisel nähakse ohtu linnasüdames selgeid piirjooni võtvale kultuurikvartalile, mille keskmeks on Genialistide klubi ja Tartu Uus teater.

Nii ühe kui teise ehmatuseks tekkisid valimiste eel tänavatele plakatid, kus lubatakse Raadile uut kultuurilinnakut. Kui seni tundus Roosi tänava ja selle ümbruse elavdamine olevat tavaline hipide unejutt, mis parimal juhul päädib mõne tänavakontserdi või -turuga, siis päris-poliitikute äkkrünnak ja -huvi mõjus pigem pelutavalt. Ühest küljest tähendab poliitiline huvi ressursse, mida on selliste kavade puhul alati tarvis. See teeb aga ka ettevaatlikuks, sest ega Raadi elavdamine pea tähendama täielikku kesklinnast deserteerimist, nii et kõik vahendid pressitakse valimatult teisele poole jõge ja selle arvelt jääb ehitamata näiteks kaua oodatud linnaraamatukogu ja kunstimuuseumi ühishoone.

Poliitbakhanaal on kohe läbi. Loode­tavasti suudetakse siis taas selgelt mõelda ja saavad paika ka uued või siis vanad näod volikogu-linnavalitsuse laudade taga. Kui pohmelus möödas, eks siis setti paika, mis ja kuidas. „Mälumeetrite” järgmine põhisamm on Tartu (uue) linnavalitsuse teha. See peaks olema tänavaruumi ümberkorraldamise kujundusvõistluse organiseerimine, osa ruumimuutmistoimingutega saaks algust teha ka paralleelselt. Koostööd piirkonna inimestega on ERMi meeskond juba alustanud. Praegu kavandab ERMi püsiekspositsiooni kujundaja 3+1 Arhitektid „Mälumeetrite” tegevuskava esimese etapi täitmist – väikest ruumilist sekkumist ehk tänavanäitust. Tänavaelu teisiti mõtestamine oli ka „Uusnurga” töötoa mõte. Linnaarhitekt Tõnis Arjus näeb potentsiaali: „Osalejate ideed ja oskused fookustati Tartu Ülejõe piirkonda ilmestavate ja värskendavate vormide leidmiseks. Töö tulemuseks on valik funktsionaalseid või dekoratiivseid väikevorme ja sekkumis- või installatsiooniprojekte, mis vormistatud eskiisi või maketina.”

Näiteid, kus eri aktiivsusastmel tiksuva arengu käivitab mõni kultuuriruumiliselt tähtis hoone, on lugematu hulk. Mastaabid võivad erineda piimapukist teatrimajani, aga hea arhitektuur hoiab üldjuhul inimesed enda lähedal ja käivitab tasemel ettevõtmisi. ERMi kerkimine on pannud paljud Raadi poole vaatama, avardanud vaatenurka, selgitanud piire ja osaliselt neid ka lõhkunud. Võib ju ka olla, et äärepeal olek tähendab väljapaistmist, mitte väljatõugatust? Ootame rahulikult, protsess käib.

Allikas: Sirp