Uudised / Artiklid

Mait Väljas: Džentelmenlik ehituskunst - Anton Soans 125

10.10.2010

Autor: Mait Väljas

Allikas: Sirp

Näitus „Arhitekt Anton Soans 125” Eesti Arhitektuurimuuseumis 18. IX 2010 – 7. XI, kuraator Matis Rodin, kujundaja Marge Pervik-Kaal.

Rotermanni soolalao suures saalis tähistatakse jälle ühe Eesti arhitektuuri suurkuju ümmargust sünnipäeva. Aastakümneid arhitekti ja linnaplaneerijana tegev olnud Anton Soans kuulub 1880ndatel sündinud arhitektide põlvkonda, kes esimese vabariigi ajal kinnistasid arhitektuuri professionaalse tegevusalana eestlaste kui rahvusgrupi jaoks, sest XX sajandi algul domineerisid veel baltisakslased ja venelased. Seekordse väljapaneku puhul, mis lisandub  EAMis juba traditsiooniks saanud portree- ja juubelinäituste sarja, võib eripärana märkida peale ehitatud ja ehitamata majade ka suurt hulka planeeringuid, sest Soans oli 1920.–1950. aastateni meie olulisemaid linnaplaneerijaid. Näituse materjali põhiosa pärineb arhitektuurimuuseumis Soansi isikufondist.

Arhitekt Anton Lembit Soans (1885–1966) sündis Peterburi kubermangus Oranienbaumis aedniku perekonnas. Haridustee oli Soansil heas mõttes tüüpiline: 1905. aastal lõpetas Tallinna Peetri reaalkooli ja 1913. aastal Riia Polütehnilise Instituudi, kus omandas  inseneri-arhitekti diplomi. Sama õppeasutuste kombinatsioon on andnud mitmed Eesti XX sajandi alguse arhitektuurile olulised nimed, teiste hulgas Herbert Johanson, Eugen Habermann, Erich Jacoby ja Ernst Kühnert. Alustanud professionaalset karjääri Peterburis akadeemik Ernst F. Wierichi juures, jõudis Soans oma rohkem kui nelikümmend aastat kestnud projekteerimistegevuse jooksul pidada mitmeid ametiposte. Kaks olulisemat neist olid Tallinna linnaarhitekt (1923–1928) ja sõjajärgselt vanemarhitekt Estonprojektis, kus Soansi juhtimisel valmisid Eesti suuremate linnade (generaal)plaanid. Õppejõuna tegutses Soans enne ja pärast sõda tehnikaülikoolis ning kunstiinstituudis. Arhitektuurielu edendamisele aitas ta kaasa Eesti Arhitektide Ühingus ja ENSV Arhitektide Liidus, kus oli mõlemas asutajaliige (vastavalt 1921 ja 1945).         

Arhitektina oli Soans tasakaalukas, paindlik ja koostööaldis. Kui alustada viimasest, siis valmidust ja oskust teiste arhitektidega töölauda jagada näitab see, et kõik Soansi paremad majad on sündinud just loomingulises dialoogis. Kaks kuulsaimat on Tallinna Kunstihoone (koos Edgar Johan Kuusikuga, 1933– 1934; näituse tarbeks valmis ka Kunstihoone makett) ja Pärnu rannahotell (koos Olev Siinmaaga, 1935–1937), mis kuuluvad Eesti funktsionalismi  absoluutsesse klassikasse. Siia ritta võib lisada veel esindustraditsionalistlikud ja peene detailikäsitlusega Võru (koos E. J. Kuusikuga, 1937–1938) ja Pärnu (koos Alar Kotliga, 1939– u 1945) pangahoone ning koos Olev Siinmaaga Pärnusse tehtud funkvilla Lõuna 2a (1933–1936), kus on siiani säilinud originaalset sisseehitatud mööblit.       

Mis puutub tasakaalukusse, siis on Soansi majad olemuselt üsna rahulikud. Tundub, et erinevalt Johansonist ja Habermannist jäi ta puutumata ekspressionismist, ning isegi mõnede autorite viited art déco mõjudele  tunduvad üle pingutatud. Mahud on hästi läbi komponeeritud, olgu siis tegemist traditsionalismi sümmeetria (Metsamajanduse Peavalitsuse hoone Adamsoni 4 Tallinnas, 1928–29) või funktsionalismi moodsama vormimänguga (elamu Raua 25 Tallinnas, 1933). Paindlik oli Soans oma stiililt, sest pidevalt muutuv arhitektuurileksika ei valmistanud talle mingeid tuntavaid kohanemisraskusi. Näitusel esitatud varaseim projekt, ehitamata jäänud üürimaja  Kreutzwaldi 10 Tallinnas (1918), on teostatud hilisjuugendis, ning ka edaspidi on ta järginud üldiseid tendentse kohalikus arhitektuurielus: 1920. aastatel traditsionalism, 1930. aastate alguses funktsionalism ja lõpus Pätsi-aegne esindustraditsionalism, kus uusklassitsismi on tembitud funktsionalismiga; pärast sõda stalinistlikud linnaplaneeringud. Soans suutis funktsionalistlikke elemente rakendada isegi nii selge vormikeelega ehitisetüübis nagu  õigeusu kirik. Kahjuks on tänaseks Kohtla-Järve Issandamuutmise kiriku (1937–1938) kuupjale põhimahule ja sellega liituvale itaalialikule kellatornile tehtud kaks omavolilist lisandust, mis mõjuvad pigem plekist tordiküünaldena kui sibulkuplitena. Samas polnud sellises stiililises eklektikas toonaste arhitektide seas midagi eripärast: kui andekamaid iseloomustas mitmekesisus, siis keskpäraseid lihtsalt kesisus ja kopeerimine. Soans kuulus kahtlemata esimeste kilda.

Märksa „nähtamatum”, aga ehk suuremgi  oli Soansi kui linnaplaneerija panus. Kui Soansi loomingu nimekirjas on projekte ja ehitisi üle 80, siis planeeringuid on üle 90. Nii võibki nimekirjast leida enamikku meie linnu puudutavaid generaalplaane, väiksemate piirkondade planeeringuid kui ka parkide ja puhkealade kavandeid, mis istusid talle kui aedniku pojale hästi. Mis konkreetselt Tallinna puudutab, siis saab huvilistele viidata hilisema ametivenna, kauaaegse linnaarhitekti Dmitri Brunsi raamatut  „Tallinn: linnaehitus Eesti Vabariigi aastail 1918–1940”, kus pikemalt on lahatud ka Soansi tegevust ning millest selgelt nähtub tema roll mitmete Tallinna piirkondade tänase tänavavõrgu kujundamisel.

Edgar Johan Kuusiku mälestustes on Soansi kirjeldatud järgnevalt: „Soans oli eriti laheda iseloomuga inimene, alati valmis kolleege abistama ja heatahtlikult hõlbustama kodanikel asjaajamist ametiasutustes, kus temal oma sõna öelda oli. /…/ Tal puudus absoluutselt enda maksmapaneku tahe, mis väljendus  muide ka selles, et ta esinemistel nagu pigem iseendaga oleks jutelnud, juuresolejaid arvestamata. Ta käsi libises siis sealjuures tihtipeale tasku poole, nagu oleks ta sealt tahtnud sõnu otsida. Ei, kõnemees Soans küll ei olnud ja veenvalt rääkida ta ei osanud, ent seda veenvamad olid tema projektid ja on ka ehitused, milliseid tal osaks on saanud projekteerida ja ehitada” (käsikiri, EAM). Sääraselt portreteeritud natuur vaatab vastu ka näitusele välja pandud ehitistest, projektidest ja planeeringutest. Läbimõeldud, kvaliteetne, veidi konservatiivne, igati džentelmenlik ehituskunst, mis vastab rohkem või vähem idealiseeritud kujutlusele heast elust esimese vabariigi aegses Eestis.