Uudised / Artiklid

Arhitekti pilguga betoonist

08.04.2011 / Madis Eek

Loodetavasti on pöördumatult möödas ajad, mil monoliitbetoonist välisseintega hoone vastuvõtmisel küsib kohaliku omavalitsuse esindaja siiralt: „Millal siis seinad korralikult üle krohvitakse ja maja päris valmis saab?”. Selline kogemus pärineb mul pealinnast mõned aastad tagasi. Betooni on viimastel aastatel  hoone materjalina hakatud kindlasti rohkem hindama, samas piirab selle ehedal kujul eksponeerimist betooni erilahenduste suhteline kallidus. Konstruktsiooni-materjalina on aga raudbetoonile ka XXI sajandi alguses raske konkurenti leida.       

Betooni kasutatakse igapäevases kõnepruugis  sageli millegi negatiivse iseloomustamiseks, olgu põlastavalt öeldud „betoonkast”, (kultuuri)ehitiste puhul väljend „betooni valatud raha” või sobimatu suurusega hoone puhul „betoonkolakas” või „betoonkoloss”, andmata aru, et kriitikaalused hooned ei pruugi tegelikult olla üldse mitte betoonist. Sõna „betoon” tähendab siinkohal kõike koledat, rasket ja ebameeldivat. On aga olemas ka teist tüüpi inimesi, selliseid, kes armastavad seda enamiku  meelest külma ja kõledat materjali iseäranis soojalt. Eesti Betooniühingusse on koondunud just sellised inimesed. Aasta algul valis ühing juba üheteistkümnendat korda välja möödunud aasta parimad betoonehitised. Osalesin arhitektide liidu esindajana betooniühingu žürii töös esmakordselt, mistõttu puudub võrdlusmoment eelmiste aastate objektidega, kuid kuna olen sel võistlusel ka ise osalenud, olen ühingu tegemistega kursis.  Eks betoonehitiste hulk ja kvaliteet 2010. aastal peegelda kogu ehitussektori üldist olukorda: suuri objekte oli vähe ja ehitiste tase küllaltki erinev. Üldistatult võib kandideerinud tööd jagada kolme gruppi: tehnorajatised – teed ja sillad; hooned, kus betoon täidab vaid konstruktsiooni ülesannet, ning ehitised, kus betoon on väärikalt eksponeeritud. Taristuehitiste puhul võib tõdeda, et kõik kandideerinud objektid olid küll korralikult  ehitatud ning funktsionaalsed, kuid millegi innovatiivsega silma ei paistnud. Nende puhul tekkis pigem küsimus – millest muust kui raudbetoonist neid ikka ehitada?   

Teise grupi hoonete hulgas oli palju toredaid ning arhitektuurselt heatasemelisi ehitisi, kuid valdavalt oli seal betoonpind mingi muu materjaliga viimistletud. Oli ka raudbetoonpaneelidega kaetud hooneid, kuid seal kahjuks ei lasknud siseruum kuidagi aimata, et tegemist on betoonehitisega.   

Kolmanda grupi moodustasid ehitised, kus betooni oli kasutatud lisaks konstruktsioonidele  ka esteetilises võtmes – oli ehedal kujul eksponeeritud. Žüriid paelusidki enim viimati nimetatud ehitised ning nende hulgast valiti ka tänavused betoonipreemia laureaadid. Teistest enim tõusid esile Tallinnas Pirital Vahtramäe tee 9 (arhitekt Andres Lember) paiknev terviklikult monoliitbetoonist valatud eramu ning Eesti maanteemuuseumi välialade ekspositsioon Põlvamaal Varbusel (arhitektid Maarja Kask, Karli Luik, Ralf Lõoke, Pelle-Sten  Viiburg, Jaan Port, ekspositsiooni autorid Malle Jürgenson, Krista Lepland, Tea Tammelaan). Maanteemuuseumi välialade tervikpildi tajumiseks polnud paraku talvine aeg sugugi sobiv. 

Pirita elamu võlus oma tervikuga. Maja on läbinisti betoonist, mis etendab peamist rolli nii väljas kui sees, kus lakoonilised betoonpinnad sobisid hästi omaniku esivanemast kunstniku piltide ja skulptuuride taustaks. Mõnes kohas häirisid betoonitööde kehv kvaliteet ja ehituslike sõlmede lahendused, mistõttu lihtsa lakoonilise vormiga elamu kaotas veidi oma arhitektuurses veenvuses. Kontseptsioonilt ja betoonikasutuselt oli see objekt siiski möödunud  aasta betoonehitistest kõige terviklikumalt ellu viidud. Tunnustada tuleb siinkohal ka hoone tellijat, kes oli valmis panustama aeganõudvasse ja suhteliselt kallisse monoliitbetoonist lahendusse.         

Maanteemuuseumi välialad on arhitektuurselt väga silmapaistev või tegelikult, sõna-sõnalt võttes, just nimelt mitte väga silmapaistev ehitis: valdavalt pinnasesse süvistatuna sulandub see Lõuna-Eestis vana Varbuse postimõisa vastas maastikku. Nagu eespool öeldud, oli terviku  tajumiseks talvine aastaaeg äärmiselt ebasobiv; muuseumi rahvas oli küll tublisti vaeva näinud ja käigurajad välialadel sisse ajanud, aga valdav osa ekspositsioonist ja betoonpindadest oli lume all peidus. Žürii määras konsensuslikult välialadele eripreemia graafilise betooni kasutamise eest. Graafiline betoon on Soomes leiutatud ja viimasel ajal järjest enam populaarsust koguv võimalus luua betoonpinnal erinevaid mustreid või pilte. Soovitud  kujund trükitakse spetsiaalsele betooni pinna kivinemist aeglustavale paberile, mis pannakse valuvormi põhja. Pärast betooni kivinemist pestakse survepesuriga see pind puhtaks ning tekib kontrast puhasvalu ja pesupinna vahel, mis toob trükitud kujundi esile.     

Materjalipreemia pälvis nn must maja Nõmmel, mida premeeriti valgest (!) betoonist monoliitseina laitmatu valu eest. Samuti tunnustati hoone arhitekti Martin Auninit Nõmmele  ühtse keskkonna loomise eest. Eramu moodustab koos ühepereelamuga selle kõrval (ka see on Aunini projekteeritud ja mõned aastad tagasi betooniühingu poolt premeeritud) toreda terviku, ühtse ansambli. Mõlemad elamud on ekspressiivse vormikeelega ning sobituvad hästi Nõmme miljöösse. Mind häiris siiski selle objekti puhul betooni kasutamise loogika: betoonsein on valatud väga innovatiivselt ja korrektselt ühes tükis monoliitseinana, kuid  see pole kandev sein, betooni pole kasutatud ei maja kandekonstruktsioonis ega interjööris. Siinkohal meenub ka eelmise betoonehitise peapreemia saanud Tallinki maja, kus välised efektsed betoonist rombid on loodud vaid ilu pärast. Kui juba nii heade kandeomadustega materjali kasutada, võiks see leida ka konstruktiivset rakendamist. 

Kolmas eripreemia läks Tehvandi spordikeskusele (arhitekt Raine Karp) kvaliteetsete betoontarindite ja betoonitööde eest. Kui staadionile läheneda, on kompleksi üldmõju fassaadis kasutatud punase tellise tõttu täiesti mittebetoonilik, kuid staadioni poolt on kvaliteetsed betoonist tribüünide varikatused  kenasti eksponeeritud. Tehvandi spordikeskus oli ainus kandideeriv objekt, mille vaatamiseks on talv parim aastaaeg. Žürii tutvumisreisi ajal käisid seal parasjagu suusatamise juunioride MM-võistlused ning huvitav oli jälgida, kuidas spordikompleks võistluste ajal toimib. Põneva objektina jäi meelde veel Tartus paiknev AHHAA teaduskeskus (arhitektid Vilen Künnapu ja Ain Padrik), kus ümarvormi valatud monoliitbetoonist trepikoda ning mummulised  välisseina paneelid mõjusid efektselt, kuid saatuslikuks sai interjööri betoonitööde ootamatult kehv kvaliteet, mis rikkus üldmulje. Samuti jäi positiivse poole pealt meelde KeilaJoa ühepere-elamu (arhitekt Ülo Peil), kus oli kasutatud graafilisest betoonist seinapaneele. Betoonižürii lõppkoosolekul sai tehtud ettepanek nihutada edaspidi žürii töö lumevabasse aega – näiteks sügisesse. Lumega kaetud maapind on üldjuhul heledate betoonpindade  hindamiseks väga halb taust, samuti läheb kaotsi tervik haljastuse ja heakorrastusega. Kandideerida võiksid lisaks preemia-aastal valminutele ka aasta varem valminud hooned, mida pole varem hindamiseks esitatud. Tihti juhtub ju nõnda, et ametlikult vastu võetud hoone on autori hinnangul päris valmis alles aasta pärast, kui maja ümber on rajatud ka teed ja platsid ning haljastus. Lõpptulemusena on ju tähtis, et esile tõuseksid hooned, kus betooni  on vääriliselt kasutatud ja eksponeeritud.   

***     

  2010. aasta  betoonehitise preemi ad Eramu Pirital – aasta betoonehitise peaauhind Peapreemia pälvis arhitekt Andres Lember (Male Maja), lisaks premeeriti konstruktorit Inseneribürood Ekoteh OÜ, ehitajat Ruul Projekt OÜd ja betoonitööde teostajat Rudus ASi. Eesti maanteemuuseumi välialad – eriauhind Preemia tervikliku arhitektuurse lahenduse  eest pälvis AB Salto OÜ (Maarja Kask, Karli Luik, Ralf Lõoke, Pelle-Sten Viiburg), graafilise betooni idee eest Laika, Belka & Strelka OÜ (Malle Jürgenson, Krista Lepland, Tea Tammelaan). Tehvandi spordikeskuse multifunktsionaalne suusastaadion – eriauhind Preemia kvaliteetse betoonitöö eest pälvis OÜ Savekate (arhitekt Raine Karp). Must maja Nõmmel – eriauhind  Preemia tervikliku lahenduse ning betooniga siira suhtlemise eest pälvisid arhitekt Martin Aunin ja tulemusele suunatud hoolika betoonitöö eest Nordecon Betoon OÜ.

Allikas: Sirp