Uudised / Artiklid

Arhitektieetikast mitme nurga alt

11.04.2014 / Piret Lindpere

Arhitektuuri- ja disainiteemadele pühendunud sõltumatu raadioprogrammi „99% nähtamatu” („99% Invisible”) asutaja Roman Mars arutles ühes oma saates arhitektieetika üle. Ta võttis tähelepanu alla tundliku valdkonna – vanglad, kus USAs on peale tavapärase karistusasutuse ruumide ka hukkamiskamber. Ta tõstatas küsimuse, kas arhitektidel on moraalne kohustus sellisest tellimusest loobuda ja ehk peaks sellistes projektides osalemine olema litsentseeritud arhitektidele eetikakoodeksiga üldse välistatud.

Arsti ja arhitekti ametit on võrreldud ajast aega. Roman Mars viitab Ameerika meditsiiniühingu (American Medical Association) eetikanormidele, kus keelatakse oma liikmetel vanglahukkamistel osaleda, toetudes meditsiini põhiülesandele – säilitada, mitte hävitada elu. Ta heidab Ameerika arhitektide instituudi (AIA) eetikakoodeksile ette vähest suhestumist inimõiguste järgimisega arhitekti erialases tegevuses ning väidab, et AIA eetikakoodeksisse peaks lisama klausli, mis keelab arhitektil vastu võtta tellimust, mis tuleks kavandada „hukkamiseks või piinamiseks või muul julma, ebainimliku või alandava kohtlemise või karistamise, kaasa arvatud pikaajaline üksikvangistus, eesmärgil”.1

Loomulikult pole vastuargumenti raske leida: arsti keeldumine surmava süsti tegemisest ei ole lõpetanud hukkamisi. On loogiline väita, et kui vanglat ei projekteeri väljaõppinud arhitekt, teeb seda see, kel vastavad oskused puuduvad ehk teiste sõnadega võivad arhitektide tööst keeldumise tõttu saada uued vanglad veelgi ebainimlikumad. Nii toodi ka saate ajendiks olnud kinnipidamisasutuse projekteerijate (KMD Architects) õigustuseks, et rajatises oli siiski ka mõõdukalt arhitektuurielemente nagu perforeeritud uksepaneelid ja valgusšahtid koridorides.

Kaks Eesti näidet

Eelkirjeldatud situatsiooniga Ameerikas seostub kahe Eesti arhitekti kirjeldus oma samalaadsest kogemusest. Esimesest, aastakümnete-tagusest, ei oleks tollal ilmselt üldse tohtinud kõnelda, nimelt ENSV Riikliku Julgeoleku Komitee uue hoone kavandamisest kindralleitnant Karl Kortelaineni suunamisel. Uut maja muidugi ei tulnud, enne sai otsa nõukogude võim, kuid nimetatud projekt on kusagil olemas, nii kummalisel kujul, nagu arhitekt selle tegema pidi: ühelgi ruumil polnud funktsiooni ega nimetust, projekteerima pidi n-ö pimesi. Võib vaid aimata tundeid ja mõtteid, mis sellise töö tegemisel arhitekti valdasid…

Teine on ühe arhitekti kirjeldus pärast Viru vangla külastamist: „Majas pole näiteks ventilatsiooni ette nähtud. Suvel pidi seetõttu kongis olema vahetevahel 40 kuumakraadi. Aknaid loomulikult avada ei saa. Koridorides, kus valdavalt liiguvad ringi töötajad, oli suhteliselt läppunud õhk ja koridori kõrgus ca 2,2 meetrit. Kusagil ühtegi akent pole. Uurisime, kas nii on turvakaalutlustel, ja saime teada, et ei ole. Lihtsalt on nii. Jäigi arusaamatuks, kas see on meelega projekteeritud või lihtsalt läks nii. Preventiivse hoiatusena kooliõpilastele ja turistidele toimib lahendus muidugi ülihästi, aga kas seal ka ümber kasvada on võimalik, tundus küll veidi kahtlane.”

Olgu vaid öeldud, et tegemist on Eesti riigi tänapäevaseima vanglaga ja selle on projekteerinud tunnustatud arhitekt, kel vanglatega pikaajaline kogemus (väidetavalt hoitakse Tartu „ela või ise”-vanglas vähem karme tegelasi, võimalik, et seal on ka inimliku arhitektikäe puudutust rohkem).

Seega, keeldumine selliste vanglate projekteerimisest olukorda ei parandaks. Protsessis osalemise moraalne dilemma jääb iga arhitekti enda südametunnistuse kanda. Arhitektieetika pole kindlasti taandatav mustvalgele skeemile (vangla „jah/ei” või „ilus/kole” arhitektuur), sageli on küsimus hoopis tellijaga seotud moraalistandardites.

Nüüdisaegne arhitektieetika
XX sajandi üks provokatiivsemaid arhitektuuri- ja urbanistikateoreetikuid Leon Krier tõstatas kunagi retoorilised küsimused: „Kas me võime leida ilu arhitektuuris, mis on selgelt ja kavakindlalt meie poolt hukka mõistetud poliitilise süsteemi teenistuses? Kas ilu võib teenida mõrvareid või allutab kunstiline kvaliteet tema poliitilise kuritarvituse? Kas väär poliitiline eesmärk väärastab tingimata ka kaunid kunstid? Kas võib alatult tapnud mõõka nimetada ilusaks? Kas sõjaroimar võib olla suur kunstnik? Kui arhitekt täidab türannivõimu seaduslikustaja rolli, siis kas see tähendab, et võiks kahtluse alla seada arhitektuuri moraalse olemuse?” Need (poeetilised) küsimused olid küll esitatud artiklis, kus Krier arutles Albert Speeri loomingu ja natsionaalsotsialistliku arhitektuuri stilistika üle, mis tänapäeva arhitektuuris marginaalsuse tõttu tõusta ei saagi (stilistika ei väljenda poliitvõimu ideoloogiaid),2 kuid poliitikaga on arhitektieetika ka praeguses maailmas vältimatult seotud.

Õigustatud on küsimus, kas arhitektist on eetiline projekteerida riigitelevisiooni peakorterit maale, kus ajakirjandus ja meedia on tsenseeritud (OMA arhitektide Rem Koolhaasi ja Ole Scheereni CCTV uus peahoone Pekingis). Kuidas on lood moraaliga, kui tellijaks on ebademokraatlik valitsus, kes kulutab ehitusele minevat avalikku raha ilma demokraatliku aluseta? Hiinast on niikuinii juba saanud maailma arhitektuuri ja urbanismi katselabor. Maailma suured ja tunnustatud bürood ei tule selle pealegi, et öelda ära ükskõik kui ebademokraatliku režiimi tellimustest. Nii on president Nursultan Nazarbajevi tellimusel valminud Kasahstanis terve rida „totaalse arhitektuuri" teoseid: Foster+Partnersilt 150meetrine maailma suurima tõmbkonstruktsiooniga Khan Shatyri meelelahutuskeskuse hiidtelk (2006—2010) või Rahu ja Üksmeele Palee (2004—2006) tohutu püramiid Astanas; OMA projekteeritud on Almatõ ülikoolilinnak (2008), mille eripära seisneb peale suurejoonelise arhitektuuri selles, et see on rajatud inimtühja ja isoleeritud maanurka. Lääne büroode osalemine Gazpromi peahoone konkursil ei ole kindlasti ebaeetilisem kui Mistrali klassist dessantlaevade müük Venemaale. Ka arhitektuur on äri, miks mitte võtta vastu tellimus, mille puhul raha ei loeta ja lisaks antakse vabadus arhitektuurieksperimentideks. Nii on enamiku nende projektide juures olnud kaasatud maailma tippinsenerifirma Arup, mistõttu need rajatised on ka insenerimõtte poolest innovaatilised ja ekstravagantsed. Tahes-tahtmata tekib küsimus, kas korruptiivsete valitsejate edevuse ja laristamise ärakasutamine pole arhitektidest küüniline, isegi kui tulemus on arhitektuuriliselt õnnestunud. Hullem variant on muidugi see, kui arhitekt on veidratele juhtidele allunud ka maitseküsimustes: Arupi projekteeritud Ashabadi 750 000-ruutmeetrise olümpiakompleksi projekt Türkmenistanis (2013) on pannud kriitikud imestama, kuidas küll lääne projekteerijad XXI sajandil sellise ennastsalgavusega nõukogude arhitektuuri loovad.

Piiritõmbamine

Kust siis peaks minema arhitekti vastutuse kliendi ees ja avaliku huvi piir?

Arstiks õppijad alustavad oma haridusteed Hippokratese vandega, tõotades pühenduda oma töös inimese abistamisele ja humaansuse põhimõtete teenimisele. Samadest arusaamadest peaks lähtuma ka arhitektiharidus - kehtivad ju neile samasugused eetilised ja professionaalsed nõudmised inimeste tervise, turvalisuse ja heaolu suhtes. Arhitekti valikud ja oskused mõjutavad nii üksikisikut, kõigi piirkondade elanikke kui kogu rahvast. Ruumi loomise protsessis on arhitektil küllaltki suur võim. Selle võimaliku ebaeetilise kasutamise peaks ära hoidma arhitektide erialaühenduste eetikanormid. Enamasti on eetikakoodeksis arhitekti vastutus määratletud vaid väga üldiselt, keskendutud on rohkem arhitektide professionaalsete huvide kaitsmisele ja jäetud kõrvale sotsiaalsest struktuurist, poliitilisest võimust, suhtumistest ja käitumistest koosnev „suur pilt”.

Eesti Arhitektide Liidu hiljuti, 27. veebruari üldkogul vastu võetud uutes „Arhitekti kutse-eetika põhimõtetes” öeldakse küll sõnaselgelt: „Arhitekt lähtub oma erialases tegevuses eelkõige ühiskonna heaolust ja ehitatava keskkonna kvaliteedist, mitte olupoliitilistest või enda majanduslikest huvidest”, kuid olukorras, kus arhitektibürood või(s)tlevad omavahel iga tellimuse eest, on eetikanorme arhitekti vastutust puudutavate punktide osas üha raskem täita. Riigihangete süsteem on loonud olukorra, kus sellised kutse-eetika punktid nagu „Arhitekt võtab ettevõtjana töö vastu siis, kui teenuse eest kokku lepitud tasu võimaldab tal töökohustusi kvaliteetselt ja professionaalselt täita … Arhitektil on soovitatav ebamõistliku kompromissi tegemise asemel loobuda arhitektiteenuste osutamisest … Arhitekt ei osale arhitektuurivõistlusel ega esita pakkumist hankele, kus töö kvaliteet ja arhitekti kutseoskused ei ole hindamise peamised kriteeriumid” panevad arhitekti moraali tõsiselt proovile. Kurb on see, et asi pole niivõrd kasuahnes eratellijas või spekulatiivses kinnisvaraarenduses, kui just riigi avalike hoonete (päästeameti- ja kohtuhooned, koolid, lasteaiad jne) kavandamises.

Eetiliste arhitektide tegevusruum jääb üha ahtamaks ning küünilise tellija ja küündimatu projekteerija kokkusaamise tulemuseks on ebakvaliteetne arhitektuur. See, mis toimub meie avalike ehitistega (kui üksikud positiivsed näited välja arvata), pole muud kui võõrandumine – iga katse kujundada hooneid nii, et kokkuhoid toimub selle kasutaja ja elukeskkonna arvelt ning inimesed taandatakse rajatisi kasutavateks ühikuteks, on võõrandumine. Võõrandumise vältimine on aga otseselt riigi identiteedi ja sisemise töökindluse huvides. Läänes tehakse selleks suuri jõupingutusi ning elukeskkonnal on selles oluline roll. Mitte niisama ei ole Taani uue arhitektuuripoliitika loosung „Inimeste jaoks”, mitte niisama ei rõhutata selles dokumendis haridusasutuste arhitektuuri kvaliteedi esmaolulisust ja lause „Arhitektuur peegeldab meie demokraatlikku ja läbipaistvat ühiskonda, see ühendab meid ja annab meie identiteedi” pole tühi sõnakõlks. Ka Eesti poliitikud, majandusteadlased ja riikliku ehituspoliitika eest vastutajad peaks tajuma, et siin peitub riikliku julgeoleku vaimne garantii.

1 Should Architects Follow a Code of Ethics? http://www.archdaily.com/tag/kmd-architects

2 Leon Krier, An Architecture of Desire. – Architectural Design 1986, nr 4

Allikas: Sirp