Uudised / Artiklid

Lõppev aasta on ehitistevaene. Kui arhitektide liit valis kultuurkapitali arhitektuuripreemiate kanditaate, oli liidu eestseisus üsna nõutu: nii vaest ehitusaastat ei ole ammu olnud. Kultuuripealinna staatuse puhul pealinnas valmima pidanud hooned (lennusadam, kultuurikatel) jäid poolikuks, elamuid ja büroosid valmis vähe, samuti avalikke hooneid ning ka eramute saak oli kesine. Ei saa aga siiski öelda, et aasta arhitektuuriaastana halb oleks olnud: kultuuripealinna raames valmis rida põnevaid linnainstallatsioone, arhitektuurikeskus käivitas uue suurürituse Tallinna arhitektuuribiennaali, arhitektide liidu 90. aastapäeva puhul toimus uhke näitus soolalaos ning rida väiksemaid juubeliga seotud üritusi, jätkusid arhitektuurikeskuse organiseeritud linnafoorumid ja välkloengud, samuti said teoks mitmed arhitektuuri- ja disaininäitused ning festival „Disainiöö”. Kaks arhitektuuriharidust andvat kõrgkooli said uue arhitektuuri teaduskonna dekaani ning korraldati ka rida arhitektuurivõistlusi, millest meeldejäävamad olid Tallinnasse kavandatav muusikaja balletikooli võistlus ning suuremat sorti skandaaliga lõppenud Tartu linnaraamatukogu ja kunstimuuseumi uue hoone võistlus. Maastikuarhitektuuri vallas peeti novembri alguses rahvusvaheline konverents (sellest tuleb Sirbis juttu uue aasta alguses).

Omalt poolt olen Sirbi veergudel aasta vältel püüdnud hoida üleval eeskätt linnaehituse ja arhitektuuripoliitikaga seonduvaid teemasid. Paraku peab tunnistama, et tulemuslik diskussioon ja arutelu leheveergudel on raske tekkima. Nii pole näiteks õnnestunud saada riigi esindajate kommentaare riigiarhitekti teemale (Jüri Raidla, „Riigiarhitektiga ruumi reostuse vastu”, Sirp 6. V). Kahjuks soikus ka sama teemaga haakuv üleriigilise planeeringu arutelu, mille suhtes Sirbi peatoimetaja Kaarel Tarand küll oma tugeva seisukoha välja ütles (Kaarel Tarand, „Kohtla-Järve lõpetamine”, Sirp 5. VIII). Mis on meie eesmärk – hoida elus väljasurevaid maapiirkondi või toetada pigem linnastumist? Sedavõrd oluline küsimus võiks meelitada oma seisukohta välja ütlema nii inimgeograafe, majandusteadlasi, poliitikuid, urbaniste kui arhitekte. Paraku kipuvad kommentaarid jääma vaid kuluaaridesse.

Üks oluline valdkond arhitektide jaoks on arhitektuuriharidus. Vaevalt said kunstiakadeemia ja tehnikakõrgkool omavahel olulistes asjades kokku lepitud, kui pinnale kerkis uus arhitektuuriõpet planeeriv kõrgkool – Tallinna tehnikaülikool. Kui otstarbekas on see suures pildis vaadatuna, sellele on plaan keskenduda juba uuel aastal. Omaette valus teema on aga kunstiakadeemia füüsilise keskkonna saatus, mis on kogu aasta vältel vaikselt meediapildis tuksunud ning millele aasta lõpupäevil ka üks konkreetne vastus anti: EKA ei loobu väljavalitud asukohast kesklinnas ning on maja elluviimiseks kärpinud märkimisväärselt esialgset lennukat projekti. Teise eesti kultuurile olulise hoone, Eesti Rahva Muuseumi saatus on samuti ikka veel lahtine. Eks see ole praeguse aja märk.

Üks oluline teema, millele Sirbi arhitektuuriveergudel aasta jooksul on tähelepanu pööratud, on Tallinna ranna-alad – mis seal toimub, mida ja miks sinna on planeeritud? Paraku ei jõudnud kõiki planeeringuid lõppeval aastal tutvustada ning ranna-aladest tuleb kindlasti juttu ka uuel aastal.

Aasta lõpus kerkis esile, lõpuks ometi, paneelmagalate saatuse teema. Tallinna visioonikonverentsil, kus see fookusesse asetati, ei pakutud paraku kuulajatele küll ühtki visiooni, kuid õnneks on sel teemal korraldatud ka teisi, vähem kõlava pealkirjaga, kuid sisukamaid üritusi, mis andsid ajendi sel teemal ka Sirbis kirjutada. Ka sellest numbrist leiab Karri Tiigisoone arutelu Pärnu paneelrajooni üle ning plaan on selle teemaga ka edaspidi jätkata.

Probleemlugude kõrval on vahepeal ikka hea lugeda ka ilusatest asjadest. Üks selline oli arhitektuuribiennaali raames toimunud arhitektuurinäitus „11 flirti” Kadrioru lossis, millest kirjutas võluva loo Sirbi 36. numbris Ingrid Ruudi ( „Tehnoloogia ülev objekt”, Sirp 29. IX).

Aasta parimaks arhitektuurikirjutiseks pean ma Triin Talgi Sirbi tänavuse aasta teises numbris 14. jaanuaril ilmunud lugu „Ehitame sotsiaalmaad täis elamuid, siis tulevad inimesed linna”. Tallinna hipodroomi sotsiaalmaale koostatud planeeringust ja selle menetlemisest ajendatud lugu on mõtlemapanev – kas nii planeeritaksegi Eesti pealinna aastal 2011? Triin Talk sai pärast artikli ilmumist ähvardavas toonis kirja planeeringut juhtinud vandeadvokaat Viktor Kaasikult ning mõne aja pärast vabastati ta ka Tallinna Kultuuriväärtuste Ametist. Tallinna linnavalitsuse valulävi on paraku madal. Usun aga, et nii see kirjutis kui ka edasised ilmingud seoses hipodroomi ala planeeringuga panid nii mõnegi inimese teisiti vaatama nii konkreetsele planeeringule kui planeerimistegevusele Tallinnas laiemalt.

Soovin väga, et julged väljaütlemised ja arutelud planeeringute, linnaruumi ja majade kohta saavad uuel aastal uut hoogu ning aitavad parandada meie elukeskkonna kvaliteeti, nii et see saaks esteetilisem, põnevam, funktsioneerivam ja tervislikum.