Uudised / Artiklid

Arvuti ja talukitši freesitud majad

25.11.2010 / Mart Kalm

Autor: Mart Kalm

Allikas: Areen

Puidu kui ehitusmaterjali maine on madal, sest enamasti kasutatakse seda ilma korraliku arhitektita odavpusimiseks või palgi paksusega uhkeldamiseks, lisaks rikuvad mägionnilikud palkmajad sageli asulapilti. Ometi toob Puuinfo poolt juba kaheksandat korda korraldatud “Aasta puitehitise” konkurss kokku terve hulga paremat kraami, kus puit väga erineval moel võib luua suurepärast keskkonda. Žürii (insenerid Toomas Aakre, Indrek Peterson, ja Märt Riistop; arhitektid Urmas Elmik ja Peeter Pere; lisaks siinkirjutaja) praakis küll välja Vehendi motelli tüüpi arhitektuurselt alaväärtuslikud objektid, ent sõitis läbi ulatusliku paremiku.

“Aasta puitehitiseks” valiti pärast tuliseid vaidlusi arhitekt Mihkel Tüüri suvila Tamses Muhumaal. Ehkki žürii oleks tahtnud auhinnata parema ehituskvaliteediga ja koristatud ehitist, oli see rõhtsate lamellseintega liimpuidust monoliithoone tõepoolest sada protsenti eksperiment puidu kui materjaliga. On iseasi, kas maja skulpturaalsed vormid Antoni Gaudíst Imre Makoveczini just meeldivad, aga ei saa eitada katse loovust olukorras, kus puitu muidu vaid traditsioonilisel moel rakendatakse. Rahvaliku kitši ja kõrgtehnoliku arvutiesteetika lõimimine sisaldab igatahes intriigi. Mõneti kentsakaks jäi voolava, vaat et psühhedeelse ruumiga majale puidust talutareliku katuse pealepanek. Uut otsiv algus võibki konarlik olla ja ehk innustab praegune tunnustus teed leidma küpsemate lahenduste poole.

Žürii äramärkimise teenis esiteks Võru-lähedane Roosisaare villa ROK-Projektilt (Karmo Tõra, Revo Luuk), mis paistis silma insenerlikust aspektist väga põhjalikult läbimõeldud puidukasutusega. Teise äramärkimise pälvis Suure-Jaani valla Vihi külas maitsetaimi ja rohuteid kasvatava Energia talu teemaja koos vaatetorniga PAIK arhitektidelt (Lauri Saar, Indrek Järve). Õhuline ehitis järgib Navesti jõe poole langedes mõnusalt reljeefi, ainult torni tarind on käest läinud. Arvestades, kui palju ehitatakse toetuste ja abirahadega väheütlevat keskkonda, siis siin oli eraettevõtja omal riisikol osanud leida tee kvaliteetse arhitektuurini. Näiteks kandideerima esitatud, eurotoetusest tiines Piusa koobaste külastuskeskuses polnudki arhitekt Helmi Sakkov suutnud oma materjalivalikut vaos hoida.

Fassaadipreemia otsustati üksmeelselt anda arhitektuuribüroo Salto kavandatud Sõmeru vallamajale. Ehkki vaataja liikudes ilmet muutvaid triibulisi iluribidest fassaade on nüüdseks nähtud ka, on õigustuseks, et lainetava viljapõlluna kavandatud maja projekt pärineb 2004. aastast. See fassaad näitab, kui ökonoomselt on võimalik puidu abil tohutut efekti saada. Eriti leidlik on tilbenditest puitlagi, mis suurte klaasavadega ažuurses majas aitab suurepäraselt sise- ja välisruumi siduda.

Sõmeru kutsub paratamatult esile võrdluse teise kandideerinud vallamajaga Palamusel. Arhitekt Urmas Luure kavandatud passiivmaja, millest välja tuli madala energiakulutusega hoone, on formalistlikult mõjuva ümara vormiga. Üle jäänud südamiku osast oli tehtud veranda, millega pole siiani osatud midagi peale hakata. Fassaadi on lauatud mingeid mustreid taotledes. Sisearhitektide Tõnu Rebase ja Marit Vendeli töö on päris rabe, haljastus diletantlikult raiskav. Vallamaja sissepääsu juures, Maru Ehitust ja Sirkel&Malli projektbürood esiletõstva sildi kohal on parima antireklaamina töömeeste poolt äraplätserdatud liimpuittalad.

Kui Sõmeru vallamaja asub endise EPT asula serval põllul, püüdes ulatada sõbrakätt endisele KEKi asulale Näpil, siis võib asukohavalikus hoomata nõukaaegsete armistumas asulate sidumise püüdu. Palamuse on aga üks vägevamaid kihelkonnakeskusi Eestis. Olukorras, kus võluva aleviku keskel seisab jõude mitu kena vana maja, tundub 15 ametniku ja volikogu saali jaoks alevist välja uue haldushoone ehitamine hoolimatu. Tänu Lutsu “Kevade” koolile on just sellel kihelkonnakeskusel eriline potentsiaal säilida õdusa keskkonnana, kus turism ei tapa, aga aitab elu hoida.

Isegi nõukogudeaegne kaubanduskeskus oli aleviku suhtes kenasti eluloovalt paigutatud, nüüd aga anti miljööle jalahoop keskkonda mittemõistva ruumipoliitikaga. Kahjuks nihkus Palamuse asula suurt arengutõuget tõotava muinsuskaitse alla pääsevate kihelkonnakeskuste pingereas oluliselt tahapoole. Palamuse vallamaja juhtum osutab veel kord, kui tähtis olnuks haldusreformi läbiviimine, mille juures Reformierakond aga põnnama lõi.

Fassaadipreemia kandidaatidest tuleks hea sõnaga meeles pidada Emil Urbeli mereäärseid suvilaid Jõelähtme golfiklubis. Rannalikult lauaga tumedaks vooderdatud majad, mida võiks seal tummisem rühm olla, mõjuvad oma lakoonilisuses väga väärikalt.

Liimpuidu preemiale oli kaks head kandidaati. Tartu-lähedase Kruusaniidu ratsamaneeži kandetarindi oli insener Paul Sõrmus väga puhtalt lahendanud, kuid kahjuks ei toetanud seda ülejäänud projekti arhitektuurikauge suhtumine. Seetõttu pälvis preemia Pärnu vallikääru jalakäijate sild (Ehituskonstruktsioonide ja Katsetuste OÜ, arhitekt Kiur Lootus). Küll tõmbiga, kuid korrektne sild läheb vaid üle väikese Vallikääru umbsopi, mis tekitab kahtlusi, et ettevõtmine kuulus endise keskerakondliku linnavalitsuse laristamispoliitikasse, kuid silla populaarsus inimeste teekonna valikul kinnitas, et mõttetu ta pole.

Vineeripreemia pälvis Tiit Trummali kavandatud rahvuslikus stiilis suvekodu interjöör Hiiumaal Puliste külas, kus uudselt kasutatud vineeril oli tähtis ülesanne siduda nüüdisaegne klaasseintega suvila kõrge rookatuse ja muude talulike elementidega.

Konkurss kinnitas, et puitmajadega on mõtet jännata, ja auhinnatuist jätkub õppetunde paljudele.