Uudised / Artiklid

Avaliku sektori arhitektuur

25.10.2013 / Veronika Valk

Yoko Alender: „Elukeskkonna arendamiseks tuleb seada ministeeriumiteülesed eesmärgid.”

Kuna uuendame Eestis oma arhitektuuripoliitikat jätkuvalt, siis on küllap mõistlik arvestada siinjuures Euroopa Liidu mõttesuundadega: see, mida teeme Eestis, peaks kokku kõlama Euroopa huvidega. Millised on kolleegide kogemused mujal ja kas arhitektuuripoliitika on ennast Euroopas õigustanud?

Yoko Alender: Valdkonna probleemid on kogu Euroopas ühesugused. Põhilisteks murekohtadeks on avalikkuse vähene teadlikkus arhitektuurivaldkonna kitsaskohtadest, projekteerimise riigihanked, valdkonna halduse killustatus ja muidugi vajadus muutuvas majanduslikus reaalsuses oma koht leida. Arhitektuuripoliitika on dokument, mille juurde peaks käima ka rakenduskava. Omal ajal ei pidanud riigikantselei ja rahandusministeerium arhitektuuri üksi valdkonnana piisavalt ulatuslikuks, et teha sellele ka rakenduskava. Ei piisa sellest, et räägime vaid arhitektuurist. Tuleb koostada dokument, mis seab kohustused ministeeriumidele, mis on otseselt seotud elukeskkonna arendamisega. Kokkuvõttes võiks see uus dokument olla elukeskkonna arengukava, sest peale arhitektuuripoliitika dokumendi on vaja haarata ka kõik muu arhitektuuriloomesse puutuv, sh riigihangete korraldamisega seonduv. Hiljuti Vilniuses peetud EFAP-FEPA konverentsil tuli välja,1 et viimane on kõikjal Euroopas suur probleem, mitte vaid Eesti omapära. Vilniuses esitletud nn projektikompassi algatust („Project Compass”) on plaanis ka Eestis tutvustada.2 Eesmärk on see, et riigihangete tulemus oleks arhitektuuri poolest kvaliteetne.

Kas liikmesriikide arhitektuuripoliitikal on sarnasusi, millest hakkaks välja joonistuma ELi arhitektuuripoliitika? Milline võiks olla riikide arhitektuuripoliitika roll riikidevahelisel, nt Läänemere piirkonna tasandil?

Üle Euroopa Liidu on olemas teatud direktiivid, mis valdkonda puudutavad. Liidu arhitektuuripoliitika ja direktiividega tegeleb peamiselt Euroopa arhitektuurinõukogu (Architects Council of Europe ACE-CAE), kus oleme praegu esindatud lausa arhitektide liidu juhatuse tasemel. Arhitektidele on oluline tööturu teema. Vilniuse konverentsil esines ka Hollandi arhitektuuriajaloolane ja kuraator Wouter Vanstiphout, kes kirjeldas arhitekte kui olendeid, kes on oma igapäevatöös sunnitud otsa vaatama n-ö tumeainele – arhitektuur peab võtma selle julguse n-ö musta auku vaadata. Tumeaine on siin siis arhitektuuri sõltuvus rahamaailmast, viimase teenistuses olemine, riikide muutumine korporatiivseks – need toimivad üha enam nagu suurkorporatsioonid. Sellele kõigele vastukaaluks tekkis nullindate algul linlik isetegevus isetekkeliste aedade, põllulapinduse jms näol, mille toel aitab linlane avalikus linnaruumis oma reaalsust luua. Arhitektidel on aeg nüüd sel viisil väljaastumine ära lõpetada ja võtta avalik sektor tööriistana enesele tagasi. Vanstiphout tõi näiteks noorte vene arhitektide grupi Svesmi, kes on toimetanud ühtaegu nii Moskvas, Strelka instituudis kui ka Rotterdamis. Näiteks kaardistasid nad mitusada Moskva raamatukogu, mis varem toimisid tugeva valvega kindlustena, kuid Svesmil õnnestus raamatukogud arhitektuuri vahenditega avada. Sealjuures oli üks raskemaid ülesandeid inimeste mõtteviisi muutmine: raamatukogu valvurid, kes olid harjunud passe kontrollima, pidid ühtäkki hakkama külastajatele hoonete arhitektuuri ja seal toimuvat tutvustama – raamatukogu sõna otseses mõttes inimestele avama.

Seda mõttekäiku võiks ju kasutada metafoorina ka teiste probleemide puhul. Euroopa riikide arhitektuuripoliitika foorum (EFAP-FEPA) on rohujuuretasandil arhitektide endi algatatud initsiatiiv, mis edendab valdkonnasisest diskussiooni ja arendab riikide koostööd. Kas on olemas oht, et protsess võib sumbuda, sulguda mõnda jäika raamistikku?

Pigem tõdeti kohtumisel, et foorumi töö jätkumine on hädavajalik. Kasu on kogemuste vahetamisest näiteks keerulistel ELi direktiivide teemal, aga ka ettevõtlusmudelite ja -kogemuste jagamisest, riikide turgude ning muidugi teiste riikide arhitektide erialase loomingu ja arengusuundade tundmisest. EFAP-FEPA võrgustik on seotud ELi eesistumisega: igal eesistujal on võimalus korraldada EFAP-FEPA kohtumine, mis peale päevakajaliste teemade käsitlemise annab võimaluse oma riiki ja arhitektuuri tutvustada mitmesajale Euroopa arhitektuurispetsialistile. Meil seisab see võimalus ees 2018. aasta esimeses pooles. Võrgustikku toetab ka ACE-CAE.

Miks on Eesti arhitektuuripoliitikat vaja uuendada?

Nullindate alguses, kui hakati koostama Eesti arhitektuuripoliitikat, tuli rõhuda sellele, et looduskeskkonna kõrval on oluline ka ehitatud keskkonna kvaliteet. Selles vallas on üsna suur muutus toimunud: üha enam saadakse aru ja räägitakse vajadusest teadlikult ja visiooniga ehitatud keskkonda kujundada – elukeskkond on üks riigi konkurentsivõime alustaladest. Järgmise sammuna tuleb kirja panna riigi ministeeriumideülesed eesmärgid elukeskkonna kujundamisel.

Kas ja kui, siis kuidas saab arhitektuuripoliitikaga mõjutada arhitektuuri ja linnade arengut? Mille poolest erineb arhitektuuripoliitika üleriigilisest planeeringust?

Kui mõista ja näha arhitektuuri praegu kasutamata potentsiaali, siis niikaua, kuni arhitektuuripoliitika elluviimist juhib pelgalt kultuuriministeerium, on mõjutamise võimalused väiksed. Oluline on ka teiste ministeeriumidega, eelkõige keskkonna-,  sise-, majandus- ja kommunikatsiooni- ja rahandusministeeriumiga, elukeskkonna arendamise eesmärkides ja vahendites kokku leppida.
Arhitektuuripoliitikaga pannakse paika valdkonna sisulised eesmärgid ja suunised. Üleriigiline planeering peaks andma pika perspektiiviga ruumilise visiooni riigi arenguks. Omaette küsimus on, milles seisneb nende mõlema dokumendi peamine kasu. Seni peitub see nimelt koostamise protsessis endas ehk asjade laiapõhjalises läbiarutamises. Edasi võib küsida, kas tulemus üldse õigustab end meie kiiresti muutuvas majanduslikus reaalsuses. Võib-olla tuleks otsida n-ö pidevalt end ajakohastavaid planeerimise metoodikaid, mis hõlmaksid muu kõrval jätkuvalt ka ajaloo ja hetkeolukorra analüüsi.

1 www.efap2013.lt
2 LAS (Leedu), RIBA (Suurbritannia), RIAI (Iirimaa) ja Architectuur Lokaali (Holland) ühine riigihangete läbiviimise reformimise projekt, mida toetab Euroopa Liit.

Allikas: Sirp