Uudised / Artiklid

Avavalss ehk linnaplaneerimise mustriline nägu Tallinnas

07.12.2010 / Endrik Mänd

Autor: Endrik Mänd

Allikas: Postimees

Tallinna peaarhitekt Endrik Mänd lükkab ümber väited, et linnavõim, olles arendajate lõa otsas, ei arvesta planeeringute puhul piisavalt avaliku huviga.

Kunstiteadlane professor Krista Kodres on oma artiklites (PM 18.02 ja 5.11) tundnud muret Tallinna nägu kujundavate mustrite pärast. Näib, et loetu ei ole pelk arvamuslugu, pigem võis aimata silmanurgast heidetud pilke ja sõnade taha varjatud «kutset tantsule».

Kuigi esmapilgul võib jääda mulje, et viidatud artiklites räägitakse Eesti Ajaloomuuseumi ja lauluväljaku vahelise maa-ala planeeringutest, ei ole see tõenäoliselt nii. Tegu on pigem põhiteemale vajaliku tausta loomisega – miks muidu käib autor faktidega suhteliselt vabalt ringi? Näiteks ei ole üldplaneeringus seda maa-ala käsitletud rohealana, keskkonnaministeerium on andnud oma eitava seisukoha rahvuspargi loomiseks, veekeskuse kõrguseks ei ole pakutud kaheksat korrust jne.

Maestro Ants Tael väidab, et tantsus kuulub 51% meespartnerile – tema ülesanne on tantsu juhtida. Krista Kodrese artiklite põhiküsimuseks näib olevat «Kes on MEES?» – kas planeerimisprotsesse peaks juhtima avalik või ärihuvi? Mis on kohaliku omavalitsuse ülesanded selles protsessis?

Tsiteerides magistrant Tauri Tuvikese kaudu planeerimisseadust, rõhutab lugupeetud kunstiteadlane vaid osa seal väljendatud põhimõtetest.

Mööndes, et seaduse mõttele tuginedes tuleb planeerimisprotsessid läbi viia avalikust huvist lähtudes, ei saa ma nõustuda levinud arusaamaga, et avalik huvi väljendub ainult roheluse, rekreatsioonivõimaluste ja ühiskondlike ehitiste hulgas. Arvan, et üheks fundamentaalseks (sestap ehk madalaks peetud?) avaliku huvi objektiks on kodulinna majanduslik edukus.

Majanduslik edukus, kahju küll, on otseselt seotud investeeringutega. Kui ei oleks arendaja ärihuvisid, siis ei oleks põhjust rääkida ka linna (ruumilisest) arengust.

Siinjuures on kohalik omavalitsus planeerimismenetluse läbiviijana sarnases olukorras eramaja projekteeriva arhitektiga – kuigi lõpptulemus on arhitekti poolt mõjutatav, peab see siiski vastama ka kliendi soovidele. Viited põhjamaisele planeerimisseadusele tuleb paratamatult seada konteksti meie ultraliberaalse asjaõigusseadusega, millele tuginedes ollakse väga varmas märkama omanikuõiguste riivet vähimaski sekkumiskatses, olgu siis või planeerimisprotsessis.

Loomulikult ei tähenda see, et kohalikul omavalitsusel puudub võimalus otsustada, milliseid planeeringuid kehtestatakse. Küll aga on professor eksiteel, vihjates, et linnal on võimalik eraomanikku sundida realiseerima kehtestatud planeeringuid. Näiteks Kopli liinide detailplaneering, mille põhilahendus tugines rahvusvahelisele arhitektuurivõistlusele Europan 5, otsib siiani edutult arendajat.

Ka Admiraliteedi basseini äärse maa-ala detailplaneering, millele artiklis viidatakse, ei ole enam esimeses nooruses, ent kuigi tegemist ei ole linnaplaneerimise seisukohast just edumeelseima planeeringuga, peab praegune omanik seal sätestatud tingimusi liialt koormavaks, et ehitusega alustada. Sama saatus saadab siiani ka selliste oluliste arhitektuurimälestiste nagu linnahall ja Patarei kasarmud rekonstrueerimisplaane.

Kasutaksin jälle tuntud tantsupedagoogi sõnu, kes oma õpilasi aeg-ajalt lohutab, öeldes: «Kui jõudu on ja häbi ei ole, siis võib igamoodi tantsida...» Küllap sobib see ütlemine iseloomustama ka mitmeid kehtestatud planeeringulahendusi. Olen professor Kodresega nõus ühes – selleks et planeeringuga kujundatav linnaruum oleks elegantne nagu lihvitud seltskonnatants, tuleb varakult kaasata aruteludesse võimalikult lai huviliste ring. Samuti olen veendunud, et on liiga hilja tutvustada planeeringu lahendusi planeeringu vastuvõtmisele järgneval avalikul väljapanekul, et seejärel menetleda ettepanekuid ja vastuväiteid.

Õnneks Tallinnas nii ei tehta. Tõenäoliselt on Tallinn Eestis ainulaadne oma kolmeastmelise planeerimisprotsessiga, kus enne detailplaneeringu algatamist tuleb linnale esitada läbivaatamiseks põhjalik detailplaneeringu eskiis.

Kuigi eskiis on algatamise hetkeks läbinud linna ametite kooskõlastusringi, kus esitatakse muu hulgas linnaehituslikud, haljastuslikud, muinsuskaitselised, liiklustehnilised jms nõuded, ei ole – erinevalt vastuvõtmise korraldusest – algatamise korralduse näol siiski tegemist linna heakskiiduga planeerimislahendusele, vaid sedastusega, et kavandatav on põhiolemuselt kooskõlas linna üldiste arengupõhimõtetega.

Samas annab selline menetluskord võimaluse tutvustada avalikkusele algatamisejärgselt juba reaalseid linnaehituslikke lahendusi. Samuti hõlbustab see linnal hinnata, milliseks kujuneb puudutatud isikute ring, keda planeerimislahendus otseselt mõjutab, et neid võimalikult varakult teavitada planeeringu menetluse kulgemisest.

Nii käivad peamised arutelud planeeringulahenduste üle enne detailplaneeringu vastuvõtmist, mistõttu on, vaatamata avalikkuse järjest aktiivsemale osalemisele planeerimisprotsessides, märgatavalt vähenenud selliste planeeringute arv, mis jõuavad vaidlustega maavanema järelevalvemenetluseni.

Sama kehtib ka artiklites viidatud Pirita tee äärsete planeeringute kohta. Veelgi enam – kumbki planeeringutest ei ole praegu algatatudki, ometi on need juba pälvinud avalikku tähelepanu – neile on pühendatud artikleid ning Näituste väljaku planeeringu puhul arutati piirkonna arenguperspektiive Tallinna III linnafoorumil, mille toimumise järel arendaja ja planeerija pidasid vajalikuks planeeringu põhilahendust oluliselt muuta.

Ka selliste suurt avalikku tähelepanu pälvinud planeeringute, nagu seda on hipodroomi detailplaneering või Kakumäe jahisadama detailplaneering, menetlust iseloomustab avaliku diskussiooni rohkus varastes planeerimisstaadiumides. Kui esimesel juhul on kritiseerijate peamine soov olnud säilitada hipodroom praegusel kujul, mis ei jäta palju ruumi kompromissideks, siis Kakumäe jahisadama planeeringulahendust muudeti töö käigus korduvalt ning lõpuks otsustas kohalik omavalitsus detailplaneeringu osalise kehtestamise kasuks.

Huvitava teemaalge leiab TTÜ õigusteaduse instituudi magistrandi Andry Krassi artiklist «Pantvangis pealinn» (PM 1.12), kus on üritatud lahata avalikkuse kaasamisega seonduvaid küsimusi EKA õppe­hoone planeeringu menetlemisel. Julgen väita, et vastupidiselt stereotüüpsetele arusaamadele on see planeering koostatud avalikust huvist lähtudes (riikliku tähtsusega avalik-õigusliku kõrgkooli õppetingimuste kaasajastamine ajaloolises asukohas), seevastu vastuväited planeeringule lähtuvad eelkõige erahuvist (ehitusega kaasnev võimalik elamistingimuste halvenemine).

Seda kinnitavad ka avaliku väljapaneku tulemused, mille käigus laekus seitse vastuväidet naaberhoonete ühistutelt ja korteriomanikelt ning kolmkümmend toetusavaldust erinevatelt organisatsioonidelt ja üksikisikutelt. Tegelikult vaidlustatakse planeeringud enamikul juhtudel erahuvist lähtuvalt. Kus jookseb piir era- ja avaliku huvi vahel, on aga sedavõrd lai ja kirglik teema, et väärib omaette artiklit – näiteks pasodoobli rütmis.

Klaarimist tahaks ka väide üldplaneeringute süstemaatilise eiramise kohta. Kuigi artiklis toodud näidetes on viidatud 2001. aastal kehtestatud Tallinna üldplaneeringule, tahaksin esmalt peatuda Tallinna üldplaneeringut täpsustanud ning kaasajastanud linnaosade üld- ja teemaplaneeringutel.

Alates 2005. aastast on tegelenud üldplaneeringute koostamisega Tallinna linnaplaneerimise ameti üldplaneeringute osakond. Osakond on küll väike ja tagasihoidlik, aga juba praegu täidab ta osaliselt neid funktsioone, mille jaoks professor Kodres tegi ettepaneku luua linnavalitsuse juurde projektbüroo.

Loomisest alates on Tallinnas kehtestatud kolm linnaosa üldplaneeringut (Mustamäe 2006, Pirita 2009 ja Lasnamäe elamualad 2010) ning kaks teemaplaneeringut (kesklinna miljööalad 2009 ja kõrghooned 2009). Tänaseni ei ole Tallinn menetlenud ainsatki detailplaneeringut, mis ei oleks kooskõlas nende üldisemate planeeringutega.

Naastes Tallinna üldplaneeringu juurde, tuleb esmalt möönda, et kõneks võetud detailplaneeringutes on tõepoolest tehtud ettepanek üldplaneeringut muuta. Samas on eksitav väide, nagu oleks Pirita tee ääres või hipodroomi alal tegemist üldplaneeringu-järgse rohealaga.

Üldplaneering määras need alad ühiskondlike ja puhkeehitiste alaks, kus võib paikneda muu hulgas vaba aja veetmisega seonduvaid ehitisi. Kui kahe tuhandendate alguses üldplaneeringu juhtotstarbeid määrates võis see olla isegi adekvaatne hinnang, siis täna ei saa ka kõige parema tahtmise juures eravalduses olevat hipodroomi või messikeskust pidada millekski muuks kui äriettevõtteks.

Olemuslikult ei erine üks veekeskus sellisest kasutusest kuigivõrd. Ka viide üksikelamutele pole kohane, sest isegi aasta hiljem kehtestatud üldplaneering, mille kergekäelist muutmist praegu ette heidetakse, sellist perspektiivi enam ette ei näinud.

Lõppkokkuvõtteks koorub professor Kodrese artiklitest üks oluline mure, millega ka omalt poolt nõustun – ajakirjanduses napib sisulist arutelu nii olulise valdkonna, kui seda on linnaplaneerimine, üle. Ka peab lugupeetud kunstiteadlane taunimisväärseks, et peaarhitekt ei tutvusta piisavalt linnaplaneerimise, eelkõige avaliku linnaruumi planeerimise põhimõtteid ja visioone.

Püüan selles vallas tulevikus aktiivsem olla, sest kuigi linnaplaneerimist tantsuga võrreldes meenutab see avalikku teenistust, arendajaid, arhitekte-linnaplaneerijaid ja avalikkust kaasav keerutus pigem rahvalikku kaerajaani kui seltskonnatantsu, kehtib siingi tähelepanek: «Tantsu on ainult siis ilus vaadata, kui partnerid tantsivad seda koos.»

Kui praeguses linnaplaneerimise praktikas jääbki mulje, et meherolli täidab arendaja, siis kohaliku omavalitsuse ülesandeks olgu jälgida, et tollele ei kuuluks ses tantsus enam kui 51%. Tänan tantsu eest!