Uudised / Artiklid

Tallinna arhitektuuribiennaal üritab tühja kohta täita

04.09.2011 / Margit Adorf

8.-11. septembrini toimub Tallinnas esimene arhitektuuribiennaal. Sellega seoses vastab küsimustele Tallinna Arhitektuuribiennaali sümpoosioni kuraator, arhitekt Katrin Koov.

Kuidas see nii juhtus, et ellu kutsutakse Tallinna esimene arhitektuuribiennaal ja kas seda hirmu ei ole, et see esimene ka viimaseks jääb?

Arhitektuuribiennaal on küll uus ettevõtmine, mis on kutsutud ellu Eesti Arhitektuurikeskuse poolt, aga seda võib lugeda ka mõtteliseks järglaseks 90ndatel alguse saanud triennaalile, mida pole kümme aastat toimunud. Tallinna arhitektuuribiennaal üritab tühja kohta täita ja anda üritusele värske sisu.

Milleks sellist rahvusvahelist biennaali vaja on? Kuidas nende biennaalidega mujal maailmas lood on, kas neid ehk juba liiga palju pole? Või on liiga vähe? Miks?

Igas riigis on vaja laiemapõhjalist arhitektuurifoorumit, mis tooks kokku professionaalid, et luua ja arendada diskussiooni arhitektuurimaailmas aktuaalsetel teemadel ning tutvustaks arhitektuuri laiemale avalikkusele.

Mis on maastikuarhitektuur? Kui palju linnainimene üldse maastikuarhitektuuri enda ümber märkab?

Maastikuarhitektuur on Eestis noor eriala, aga mujal Euroopas elementaarne osa linnaplaneerimisest ja ehitusest. Lihtsamalt öeldes on maastikuarhitektuur hoonetevahelise ruumi kujundamine. Biennaalil toimuval sümpoosiumil aga uuritakse maastikuurbanismi, mis ühendab endas arhitektuuri, maastikuarhitektuuri, ökoloogia ja planeerimise. Püüame koostöös lahendada keerukaid valdkondadevahelisi ülesandeid.

Tallinna ümbruskonnas on viimastel aastatel olnud mitmeid uudiseid sellest, et kuskile põllule pannakse püsti hulk stamplahenduse järgi valmistatud karpe, mida nimetatakse elumajadeks ja hiljem inimesed sõidavad paadiga oma kodu juurde. Esialgu pole seal ei teid ega puid, rääkimata maastikuarhitektuurist. Niisugune asi teeb skeptiliseks. Miks meil selline olukord valitseb? Kas niisugune elementaarne asi nagu majaümbrus on liiga kallis lõbu?

Äärelinnastumine on seotud kapitali liikumise ja poliitiliste otsustega. See, et maastikku hoonete vahel ei märgata, on seotud ühest küljest arendajate raha paigutamise prioriteetidega ja teisalt poliitikute huvi(puuduse)ga elukeskkonna kui terviku vastu. Eelkõige just omavalitsustel oleks võimalus määrata tingimused, millega uute elurajoonide kavandamisel arvestada. Sinna hulka võiks kuuluda ka mõtestatud siduskeskkond, mida kujundab maastikuarhitekt. Mitte ainult majade ümbrus, vaid ka tänavaruum, bussipeatused ja kohtumispaigad tuleb terviklikult läbi mõelda. Maastikuarhitektide poolt on olemas suur huvi ja valmisolek, kuid kui tellijat ei ole, siis pole ka sellealast tööd.

Missugused üritused biennaali raames linnarahvale tasuta on? Võiks nendest midagi põnevamat esile tõsta.

Biennaali põhiüritused - sümpoosion, kuraatornäitus 11 FLIRTS ja visioonivõistlus STREET2020 võistlustööde näitus on piletiga. Ülejäänud sündmused - installatsioonid, näitused, bussiekskursioonid on tasuta. Kõik üritused on huvilistele avatud. Põnevust pakuvad kindlasti tudengite näitused. Näiteks saab Kultuurikatlas näha varjualuseid, mida traditsiooniliselt valmistavad kõik EKA esimese kursuse arhitektuuri tudengid oma suvepraktikal. Viini arhitektuurikoolis õppinud ja õppivate eesti tudengite näitus on avatud endise Heliose kino ruumides. Väga hea ülevaade kõigest toimuvast on TABi kodulehel www.tab.ee ja Facebookis.

Missugused võiksid olla need käegakatsutavad ja silmaga märgatavad muutused, mis linlastele pärast biennaali ka alles võiksid jääda või ehk koguni kasu tuua?

Biennaalil sündinud ideed jäävad alles ja hakkavad idanema ning edasi arenema.

Allikas: EPL